Mida peaksime tegema, et oleks rohkem patriotismi ja kodumaa-armastust?

 Sisemine julgeolek on ka teadmine, et töö kaotuse korral riik pakub ajutist tuge ning aitab uuesti järjele. See on teadmine, et riik toetab minu makstud maksude eest teisigi abivajajaid ning kasutab meie ühist raha õiglase meelega. Siis on riik hea peremees.

 Riik ja valitsus

Päris kindlasti tähendab sisemine julgeolek teadmist, et riik suudab mõelda mitu sammu ette, suunata oma kodanikke tervislikuma ja säästlikuma eluviisi poole. Riik peab oskama analüüsida, mis toimub majanduses, ja vajadusel otsustavalt kasutama enda käes olevat võimu, et ohu korral sekkuda. Inimväärne palk kodumaal on see, mida kodanikud ootavad.

 Riik peab mõtlema kõigi oma inimeste peale, kõigi Eestimaa rahvaste peale, ükskõik kui kaugele ääremaale või kui paksu metsa sisse nad on oma kodu rajanud.

 Kirjanik Mark Twain on öelnud: „Patriotism toetab kodumaad kogu aeg, valitsust aga vaid siis, kui see seda väärib.”

 Just seda põhimõtet, et valitsuse otsuste kritiseerimisel pole mingit seost Eesti riigi kritiseerimisega, tuleb ühiskonnas rohkem meelde tuletada. Seda kiputakse tihti unustama. Kui julgeme ise probleemidele tähelepanu juhtida ja püüame neile ka lahendusi leida, näitame rahvana oma tugevust.

 Varsti tähistame taasiseseisvumise 25. aastapäeva ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Kuid siiski seisame jätkuvalt silmitsi ühiskonna liiga suure kihistumisega. Lõhe jõukate ja vaeste vahel on endiselt kuristiku mõõtu; ühiskondlikus arvamuses võistleb äärmuslik tolerants äärmusliku sallimatusega; pealinn kasvab ja areneb, kuid maapiirkonnad hääbuvad.

 Sellega käib käsikäes haldusreform, mille täpsemat sisu kohalikes volikogudes pikisilmi on oodatud. Protsess on küll suure hooga käima lükatud, kuid tõenäoliselt pole veel kellelgi selge, mis on reformi eesmärk ning oodatav kasu.

Haldusreform kui kurioosum

Haldusreformiga seotu on omamoodi poliitiline kurioosum, mis teatud aja järel esile kerkib, et siis jälle vette vajuda. Kui tugevalt suudab praegune katsetus pinnale jääda, näeme tõenäoliselt veel sel aastal. Nagu paistab, on see kohalike liidrite seas juba tekitanud paksu verd. Teravalt peab seda protsessi jälgima Tallinna volikogu, sest on ju varemgi keskvalitsuse ootamatud nipid püüdnud linna suveräänsust ümber sõrme keerata. Inimeste koondamine keskustesse ning suuromavalitsuste loomise idee on küll üks valik võimalikest, kuid regionaalse võimekuse seisukohast selgelt miinusmärgiga.

Eriti ei tohi me unustada Ida-Virumaad, kus kujunevat sotsiaalset olukorda kahjuks ei hoita meedia piisava tähelepanu all. Järjestikuste koondamisteadete taustal nenditakse küll, et elu maakonnas muutub keerulisemaks, kuid sisulisi abimehhanisme ei pakuta. Millisest sisemisest julgeolekust me räägime, kui sadu inimesi jääb töötuks, omavalitsuste maksulaekumised vähenevad ning pered peavad toime tulema erakordselt kitsastes oludes?

Probleem on tõsine. Riik peab siin näitama kiiret reageerimisvõimet, lahenduste pakkumise suutlikkust ning võrdset hoolivust kõigi inimeste suhtes. Võitleb ju Ida-Virumaa niigi madalama sissetuleku ja suurema töötusega.

Ma ei räägi ainult töötutega tegelemisest, vaid piirkonna strateegilise arengu planeerimisest, mis peab tagama jätkusuutlikuma ja keskkonnasõbralikuma energiatootmise. Piirkonnas on olemas vajalik tööjõud, on sobivad looduslikud võimalused ning boonusena energiatootmise traditsioonid. Seda kõike ei ole õige lükata kaugemasse tulevikku, sest lahendusi tuleb pakkuda kohe.

 Ootamatud pinged

Eelpoolloetletud probleemide edasilükkamine tähendab vaid sotsiaalsete pingete suurendamist; need on niigi ootamatult kõrgele tõusnud. Kui osa rahvast otsib endale väljundit äärmuslike valikute abil (liitudes näiteks „Odini sõdalastega“), ei tähenda see, et rahvas on haige, vaid et valitsus pole suutnud sotsiaalseid pingeid piisavalt ennetada ega maandada. Äärmuslikud liikumised ei saaks ju tekkida, kui poleks põhjusi.

Meie riik on nii õhukeseks lihvitud, et mõnes kohas hakkab ta juba läbi paistma. „Lihvimise“ käigus on kaudseid ja varjatud meetmeid rakendades jõutud koguni nii kaugele, et nende mõju annab üha enam tunda. Valitsuse majanduslikest dogmadest on saanud pidur, mis pärsib ettevõtluse ja majanduse arengut.

Hädavajalik üldine maksureform on „keelatud teema” kunagiste kergekäeliselt välja käidud populistlike valimislubaduste tõttu, mis tegelikkuses on suurel osal inimestest juba meelestki läinud. Võib-olla ongi ilmeksimatuse kuvandi hoidmise püüd see, mis takistab tegutsemissuundade muutmist?

 Eestit korrastaks maksureform ja presidendi otsevalimine

Ametist lahkuv president Ilves pakkus 2013. aastal vabariigi aastapäeva kõnes välja, et Eesti tuleb 100. aastapäevaks korda teha. Loomulikult on see kiiduväärt idee, kuid tingimata peame lisama ka maksureformi elluviimise. Sellest tõuseks järgnevateks aastateks tulu kogu ühiskonnale.

Eesti Vabariigi juubelil peab aasta tähtsaima kõne järgmine president, kes valitakse tänavu. Lennart Meri lootis ja uskus, et vabas riigis võiks ja peaks presidenti valima rahvas. Sedasama ideed on väljendanud Arnold Rüütel.

 Kuigi aastal 2016 ei saa Eesti rahvas ikka veel presidenti otse valida, tuleb loota, et järgmine riigipea on väärikas inimene väärikasse ametisse. Inimene, kes oleks austatud ka välismaal, kuid eelkõige kodumaal; kes on ühendaja, mitte poolitaja. On käes aeg, mil on vaja pöörata tähelepanu n-ö sissepoole ja vaadata, kuidas elavad meie inimesed, aga mitte muretseda liialt, et kuidas siinne elu teistele tundub.

Presidendi otsevalimise kriitikud ja vastased rõhuvad sellele, et nii tekiks rahval presidendivõimu ulatuse suhtes liiga suured ootused, mida parlamentaarses riigikorralduses olla ei saa.

Vastan lihtsalt: ka president vajab senisest märksa enamat vastutust. Rahva mandaat riigipea ametisse asumiseks on just see suur vastutus, mida praegusel keerulisel ajal vajame. Rääkimata sellest, et nii seoksime presidendi ametisoleku lahti valitsuskoalitsiooni kokkulepetest. Eesti rahvas on valmis, et endale ise riigipea valida. Kas ka poliitikud on valmis?

Riigimehelikkust ja kindlameelsust on meil keerulistel aegadel vaja. On hea meel, et peame meeles neid inimesi ajaloost, kes on meie riigile oma panuse andnud. Suure riigitegelase ja Tallinna volikogu esimese eestlasest esimehe Jaan Poska 150. sünniaastapäevaks asetasime Kadriorus otse Luigetiigi kõrvale tema monumendi, mis on väärikas tänuavaldus Rahuwürstile, mehele, kes oli rahuläbirääkimiste eestvedaja ja Tartu rahu allkirjastaja. Loodetavasti kannab järgmine Eesti riigipea (valitagu ta siis parlamendis või valijameeste kogus) endas Poskale sarnaselt diplomaatia kõrgklassi, töötahet ning armastust oma riigi ja rahva vastu.

Globaalne Eesti

Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse tähendab, et maailmasündmused on tihedalt seotud ka meie riigiga. Kui veel aasta tagasi pidasime suurimaks mureks väljarännet, siis nüüd pole inimeste meelel ja keelel muud kui sisseränne. Koostöö asemel tunneme vastandumist, pingeid ning muresid, mis vaevavad nii meid kui ka teisi eurooplasi. Pagulasküsimusega kaasnevad õigustatud ja õigustamata hirmud ripuvad meie kõigi pea kohal, muutes ootused tuleviku osas kahetiseks, et mitte öelda – pessimistlikuks.

Euroopa oli jäänud pikalt sõdadest puutumata, ja tundus, et oleme jõudnud rahuaega. Viimane aasta avas aga veelgi enam „vana hea Euroopa” silmad – puutusime kokku sellise terroriga, mida poleks eal ennustada osanud. Jätkuvalt on olukord pingeline Ukrainas, kus hukkuvad süütud inimesed. Sügisel raputasid meie turvatunnet terrorirünnakud Prantsusmaal; nüüd teame, mis juhtus Kölnis ja Brüsselis.

Üha rohkem Euroopa riike asub võitlema ühise vaenlasega, kel pole õiget nime ega nägu ning keda on raske tuvastada – see on Islamiriik. Sõjakolle Süürias laieneb, ärevad teated on tavapärasemad kui rahustavad sõnumid. See kõik lisab pagulaskriisile hoogu.

Meie siin omame maailmapoliitikas superriikidega võrdset kaalu, kuid peame andma endast parima, et eestlaslik rahumeelsus ja vaoshoitus avaldaks mõju kõikjal. Vaid üksteist hoides suudame säilitada rahu nii kodus kui ka võõrsil.

Teeme koos, mõtleme koos

Valus on üksteisele valu tekitamine. Eesti tee on koostegemise ja koosmõtlemise tee. Kui seda ei ole, on tulevik keeruline. Millalgi peab tulema aeg, mil meie poliitikud ja meie naabrid argumenteerivad, põhjendavad, arvavad ja aktsepteerivad, et maailmapilt poleks kahetine nagu praegu.

Meil on ju nii palju head: Pärnu suvi, imeilus loodus, neli aastaaega, laulupeod, Kristjan Palusalu, vanalinna punased katused, Lõuna-Eesti kuplid, võidupüha ja jaanipäev, Saaremaa praamijärjekord, Lydia Koidula, Peipsi sibulad, Tartu Ülikool, kõige olemine käe-jala juures, rehetare, saanisõit lumisel metsateel, Juhan Liiv, Balti kett, tammsaarelik tõde ja õigus, Skype, rahvatants, Kalevipoeg.

Kõike seda head oleme ka meie ise. Meile on antud vaid üks Eesti, ja me peame teda hoidma.

LAURI LAATS, Tallinna linnavolikogu aseesimees

[esiküljefoto allkiri]

VASTUHAKU JA VABADUSE SÜMBOL: 23. aprillil süüdati Tallinnas Lasnamäel Jüriöö pargis Jüriöö ülestõusu 673. aastapäeva mälestusüritusel suur lõke. Jüriööd on eestlased ikka meenutanud kui vallutajatele vastuhaku sümbolit. Lisaks kaitseväelastele, orkestrile ja koorile osalesid üritusel ka kaks Jürit – Jüri Aarma ja Jüri Ratas.

Jüri Ratasel oli seekord eriti austav jüripäev – Sõjamäe parki istutati temanimeline tamm teenete eest mälestuspargi rajamisel.

„Ligi 700 aastat tagasi suruti Jüriöö ülestõusu julge vastuhakk küll võõrvallutajate poolt maha, kuid mälestus meie esivanemate vaprusest ja vabadustahtest kestab tänaseni. Seesama tahe ja julgus oma saatust ise määrata on aidanud meie rahval kõigi raskuste kiuste püsima jääda ning toonud Eestile ka riikliku iseseisvuse,“ ütles Ratas oma sõnavõtus. „Meie püha kohus on alati austada ja mälestada kaasmaalasi, kes on riskinud kõigega või andnud lausa oma elu õiglasema ja turvalisema maailma nimel.“

Foto Tanel Kiik

Jaga |