Nädala juubilar TAASISESEISVUNUD EESTI VABARIIK 20 aastat hiljem

Augustis 1991 Eestis kulmineerunud sündmusi meenutades mõtled paratamatult ajale, mis ühelt poolt meid ühtviisi, igaüht aga eraldi võttes ka üllatavalt erinevalt on mõjutanud.  Absoluutset aega pole olemas ei teooria ega ka praktilisel tasandil. Inimeste tahtest sõltumata minevikust oleviku kaudu tulevikku kulgevat aega, seda aegruumi neljandat mõõdet on võimalik üksnes tunnetada ja mõõta. Täpse ajastamise kaudu on ajast mõnikord saanud ka aegruumiline verstapost erakordsete sündmuste tähistamiseks. Kus olite ja mida tegite, kui Neil Armstrong Kuule astus, John Fitzgerald Kennedy või John Lennon maha lasti? Vahest ka ülev, sageli siiski paraku alatu ajalugu näis aastakümneid, koguni sajandeid meist eestlastest mööda ja üle astuvat.

20 augustil 1991 aastal  läksid kümned tuhanded Eestimaa inimesed päikesepaistelisel hommikul tavapäraselt tööle, sest tegemist oli teisipäevaga. Loomulikult oli õhus nii mõndagi olulist, südameis nii mõnigi lootus, sest aeg oli eriline. Juba poolteist aastat varem, märtsis 1990 oli Eesti NSV Ülemnõukogu vastu võtnud otsuse Eesti riiklikust staatusest ja tollaste, juba siis eri leeridesse koondunud poliitikute kõrgtaset kinnitava deklaratsiooni Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostöö kohta. 1991 aasta 3. märtsi rahvahääletusel saadud kindel tulemus andis kogu maailmale selge signaali, et see arvult väike, kuid hingelt suur ja sitke rahvas tahab taastada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.

20 augustil 1991 oli olukord Eestis, eriti aga Tallinnas erakordselt pingeline. Moskvas võimu haaranud riigipöörajad saatsid meid „rahustama“ Pihkva dessantdiviisi. Minu tollane töökoht telemaja ning veel nii mõnedki esmatähtsad objektid olid ennastsalgavate inimeste poolt vabatahtliku kaitse alla võetud. Tegemist oli tõeliste kangelastega, sest tol dramaatilisel päeval ei teadnud veel keegi, millega riigipööre lõppeda võib. Vaevalt aimas või tõsimeeli uskus keegi, et eesti vanasõna, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem võib just sellel meeleolult süngel meteoroloogiliselt aga pilvitul päeval triumfaalselt tõeks saada. Ja ometi oli tegemist päevaga, mis otsustavalt mõjutas meist igaüht eraldi ning kogu rahvast korraga, täpselt nii nagu 24 veebruar 1918 seda teistsuguses aegruumis teha suutis.

20 augusti sündmused tegid meist mitte pelgalt ajaloo tummad tunnistajad, vaid selle otsesed mõjutajad ja suunajad. Kui Alexandre Dumas’ poolt paljudes teostes, ta „Kakskümmend aastat hiljem“ kaasa arvatud värvikalt kujutatud Louis XIV teatas kunagi Pariisis despootlikult, et riik, see on tema, siis 20. augustil 1991 tundis ja tõestas Eesti rahvas, et riik, see oleme meie ning kõigile on selgemast selgem, et selles riigis seisab igaüks kõigi ja kõik igaühe eest. Tolle unustamatu päeva hilisõhtul nägime Eesti Televisiooni otseülekande vahendusel kõik, kuidas 69 poolthäälega võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu kolmepunktilise otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Neist üks ja järjekorras teine punkt avas tee Põhiseadusliku Assamblee moodustamiseks, mis tõestas kogu maailmale, et Eesti võtab vääramatu kursi demokraatlikule ühiskonnakorrale.

Täna tohime selle tee pikkust mõõta juba kahekümne aastaga. Möödunud kaks aastakümmet on meid ja me riiki tugevasti muutnud. Paljud tollased unistused, mida hästi nagu veel unistadagi ei julgetud on tõeks saanud. Ometi on tavatult palju ka neid, kes tänase Eestiga rahul pole. Põhjuseid on palju ning mõnedki neist pole hoopiski mitte seotud rahamure ja majandusliku kitsikusega. Kui tollaseid otsuseid tuleks täna teha, eriti aga ellu viia, kas saaksime ka nüüd sellega hakkama?  Kas suudaksime praegugi hoida ühte kinnitades oma kunagist veendumust, et eestlane olla on uhke ja hea. Et üks seisaks kõigi ja kõik ühe eest. Unustaksime eri leerid ja erakonnad, kahtlused ja süüdistused, kogu selle igapäeva iroonia ning küünilisuse, mis liigagi paljudele on muutunud ainumõeldavaks elustiiliks.   

Kuid jätame need võrdlused ja paralleelid. Ka Dumas kirjutas oma musketäridest veel kolmandagi osa, mille pealkirjastas „Kümme aastat hiljem“. Tema kangelaste jaoks läksid asjalood halvemaks. Vaid Aramis elas triloogia viimase lehekülje üle. Loodetavasti ja usun, et kindlasti läheb meil nii ükskult, kui rahvana ühiselt palju paremini, et oskame au sees hoida ütlust – „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Meil aga on, mida ja keda mäletada.

Paljude arvates on meil, eestlastel üha raskem tänu ja tunnustust avaldada. Avalikes jututubades lajatatakse ühtviisi rängalt nii pedofiilile, kui presidendile. Tehkem täna ja tulevikuski katseid sellest põhjendamatust kiitusepeetusest üle saamiseks. Avaldagem siirast tänu kõigile neile, kelle teened Eesti iseseisvuse taastamisel on tõestatult suured ning kes täna veel meie keskel viibivad. Aeg, see peatumatu edasitõttaja on paljud neist, kes kakskümmend aastat tagasi ajalugu tegid  juba igavikuradadele juhatanud. Loodetavasti süüdati nende kalmudel küünlad  mälestades rahvale elatud elu. Kõigile, kes täna meie hulgas, ütleme aga nii, nagu eesti inimene ikka ütlema on harjunud.Olge südamest tänatud, sest see, mida tegite oli hästi ja mis peaasi õigel ajal, võimalik, et koguni viimasel sekundil tehtud.

Enn Eesmaa

Eesti Keskerakonna aseesimees

Jaga |