Pevkuri võit toob poliitilisi intriige

Foto Scanpix

Kui teised suured erakonnad on suutnud mitme esimehekandidaadi duelli järgselt oma read koondada ning sirgeks saada, siis Reformierakonnal see kogemus puudub täiesti. Loomulikult võtab toimuvat valuliselt partei tippjuhtkond eesotsas endiste ministritega, kuid veelgi valulisem on olukord erakonna lihtliikmete jaoks. Suure tõenäosusega võimendas tulemust erakonna opositsiooni viinud senise tagatoapoliitika (loe: Michal) ning uue alguse lootuse (loe: Pevkur) teravaks kujunenud vastasseis. Paljud senised ütlematajätmised ning allasurutud pahameel paisati vahetult üldkogu eel välja, et sellega valikut oma kandidaadi kasuks kallutada. Pevkuri toetajad võitsid.

Äripäeva arvamustoimetaja Vilja Kiisler leidis (09.01), et Michali esimeheks kandideerimise kõne oli erakordselt nõrk ning soov vastaskandidaati “räpase” sildiga üle kleepida andis hoopis vastupidise tulemuse. Vaadates fotogaleriid esimehekandidaatide esinemisest, näeme särgiväel ja tegutsemisvalmis Michalit ning malbelt naeratavat Pevkurit. See šõumehelik trikk ei suutnud aga Michali kehva kõnet päästa. Kaamerasilma ette jäänud hapu nägu valimistulemuste selgudes andis märku, et särgiväel võitlusesse jooksnud kandidaat ei olnud selliseks asjade käiguks valmis.

Meedial õnnestus kommentaarides vastandada ka “vanad sõbrad” Kaja Kallas ja Jürgen Ligi. Kui Ligi leidis, et Pevkuri kampaania oli väga räpane, siis Kaja Kallas tõi võrdluseks õunaussi: “Ma nägin seda sõnavõttu ja minu arvates on see nagu see, et õunaussile tundub, et kogu maailm on õun, aga tegelikult on kogu maailm palju laiem.”

Just Kallaste populaarsuse kasvu Reformierakonnas ning nüüd ka nende tähtsuse kasvu juhtimise juures iseloomustavad juhatuseliikmetele antud hääled, kus isa ja tütre tandem püüdis ainsana üle 1000 hääle. Esimese löögi andis Kaja Kallas juba lühikeses intervjuus Päevalehele (10.12), rõhutades, et nende tugev mandaat loob võimaluse lihtsamaks ideede aruteluks erakonnas ning andis talle indu Eestisse tagasi tulla. See on aga üsna jõuline märk asjaolust, et Michali tagavaravariant ehk Tallinna linnapeaks kandideerimine võib samuti löögi alla sattuda. Pevkur lubas küll üldkogu-järgselt, et Michal võiks olla linnapeakandidaat, kuid sisevalimiste korraldamise puhul on selge eelis Kaja Kallasel. Pole palju möödunud sellest, kui Kaja Kallas teatas oma blogis, et vaatamata tema suurele soovile Tallinna meeriks kandideerida, on erakonna liidritel hoopis teine nägemus. Nüüd, mil kaardid on ümber mängitud, võib Kristen Michal kahetseda toona (naljaga?) öeldut: Tallinna valija tahab linnapeaks valget heteroseksuaalset meest, kahe lapse isa.

Ilmselgelt on okas veel hinges ka Reformierakonna auesimehel Siim Kallasel, kes möödunud suvel presidendivalimiste kampaanias erakonna tagatoa kombinatsioonide tõttu väga piinlikku seisu sattus ning tundis deja vu’d 2014. aasta kevadega, mil poliitmängud olid ta peaministrikohast napilt ilma jätnud. Nüüd on aga perekond Kallastel tugev mandaat erakonna juhatuses ning võimalus asuda endile osaks saanud ülekohut heastama. Kui jõuline ja valuline see protsess hakkab olema, näitavad tõenäoliselt juba lähikuud.

Sobiv on toimunu kokku võtta mõttega majanduslehe Äripäeva juhtkirjast (10.12), kus nenditi, et Reformierakonnal on taas võimalus tagasi pöörduda oma liberaalsete juurte juurde, kuid tegemist pole kindlasti peenhäälestusega: “Pea terve põlvkonna jagu riigitüüri juures olemist on tsementeerinud nii organisatsiooni jõujooned, selle toitumisahelaid kui mõtteviisi. Selge, et muudatustele vastu töötav jõud on tugev, aga opositsioonis olles on Pevkuril ka rohkem võimalusi oma plaane ellu viia kui seda ministritoolilt võimalik teha oleks.”

Võib ennustada, et Reformierakond pakub 2017. poliitika-aastal meile nii mõndagi intrigeerivat.

TAAVI PUKK

Jaga |