Tõetera Toomas H. Ilvese õpetusest

Manivald Müüripeal,      07. märts 2007


Töötasin hiljuti läbi T. H. Ilvese „Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastaist 1986–2006" (Varrak 2006). Artiklis „Kui töövõtja passib..." arutleb autor ametiühingute tegevusest ja streikimisvajadustest ning leiab, et töölisel on õigus kaubelda töö õiglase hinna üle. Ühtlasi asub ta seisukohale, et senised terminid tööandja ja töövõtja on üsna omanikukesksed ja eksitavad. Nende asemel Ilves soovitab võtta kasutusele täpsemad – tööjõuostja ja tööjõumüüja.

Seega tööjõuturul kohtuksid kaks kauplevat osapoolt, kel on võimalus kauba (s.t tööjõu) hinna üle kaubelda-tingida. Kui aga saavad kokku tööandja ja töövõtja, siis võib tööandja mängida suurt heategijat, ja töövõtja, müts pihus, peab koogutama tema ees ja olema dikteeritud tingimustega rahul.

Mis oleks, kui rakendaks ellu sotsiaaldemokraadist presidendi progressiivse õpetusiva?

Ühtlasi oli kahju, et T. H. Ilvese progressiivset teoreetilis-terminoloogilist kirjapanekut, mis esmakordselt ilmus Eesti Ekspressis 2003. a. 4. detsembril, ei kasutatud tema presidendiks valimise kampaanias. Selline terminite uutmine oleks suurendanud tööinimeste austust valitava presidendi suhtes.

Arvatavasti polnud rahavõimu poolt valimiskampaaniat korraldama palgatud agitaatorid (=reklaamifirmad) tutvunud T. H. Ilvese mõttetööga ja läksid hõlpsamat teed. Lihtsam-kergem oli mustata ja laimata Arnold Rüütlit koos perekonnaga, kui eelnevalt uurida ja siis rahvale tutvustada uue presidendi ideid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)