Vabariigi aastapäev läbi, vabariigi aasta kestab!

OLEV RAJU,      27. veebruar 2008


Sinine on Eesti taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ja rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol. Must on kodumaa mulla ja rahvuskuue värv. Valge tähistab rahva püüdu õnne ja valguse poole.

See lipp lehvis igal veebruarikuu 24. päeval kuni 1940. aastani. Sel ajal ehitati üles Eestimaa, kanti ta auga maailma riikide nimistusse. Kuid üksteisele järgnenud okupatsioonid katkestasid aastakümneteks võimaluse heisata oma lippu. Kaotasime sadu tuhandeid inimesi hukkunutena ja lahkuma sunnitutena. Au ja kuulsus eesti rahvale, kes läbielatud õudustele vaatamata püsima jäi! Tänu erakordsele püsivusele ja tulevikuusule tõusis meie lipp sel pühapäeval nüüd juba 20. korda järjest.

Mäletan selgelt tunnet, mis valdas kõiki 1989. aasta 24. veebruaril, kui sinimustvalge taasheisati Pika Hermanni torni pärast pikka vaheaega. Meie põlvkond polnud ju seda lippu varem taeva taustal vabalt lehvimas näinud. See oli rahvusliku ühtsuse periood, laulva revolutsiooni võidukäigu aeg. Eestlased olid ühinenud Rahvarindesse. Uskusime, et lipu valge värvi sümboolika – püüd õnnele ja valgusele – saab tõeluseks.

Meie riigi vabaduse ja taassünni ideid on läbi aegade kandnud Tartu. Siin asutati Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjameeste Selts ja Vanemuise Selts. Siin sõlmiti Tartu rahu. Siin asub ülikool, mis on läbi erinevate ajastute kandnud vabaduse ideed.

Meenub, kuidas 18 aastat tagasi kõndisin ülikoolis ringi Taani peaministri nõuniku pr. Dau'ga, väga intelligentse inimesega. Toomel, seistes ülikooli ajaloomuuseumis stendi ees, mis näitas kõrghariduse levikut eestlaste hulgas juba XIX sajandil, lõi ta nägu särama: ta oli suutnud enda jaoks lahendada ühe teda aastakümneid vaevanud probleemi – kuidas eestlased ometi suutsid luua oma riigi ja see püsima jäi?! Vaadates tudengite arvu nüüd juba ammusel 1990. aastal, ütles ta prohvetlikud sõnad: „Te võidate ka nüüd!"

Eestlasi ei ole õnnistatud kulla, nafta ega paradiisikliimaga. Aga rahvakilluna oleme ajaloo tormides ja tuultes pidama jäänud ning karastunud.

Kahjuks ei saa ma lubada roosilist tulevikku. Areng on alati võitlus olemasolu eest. See, kes ei mõista arengut ega kiiresti muutuva aja nõudeid, lihtsalt peab kaotama. Me ei soovi, et kaotaks eesti rahvas, et kaotaks Eesti, mida nii poeetiliselt kutsume Maarjamaaks. Meie soov on, et ka sajandite pärast kõlaks siin musta mulla ja vetesinaga maal eesti keel. Tänapäeval ei võidelda selle eest soomusrongidega. Meie ohud ja ülesanded on teistsugused, meie vaenlased on märkamatud ja ohtlikumad.

Ja mis eriti keeruline – meie ülesannete lahendus ei nõua hetkelist julgust ja pingutust pealetungile tormamisel, vaid aastatepikkust visa tööd, tarkust ja tihti ka loobumisi. Maakera rahvastiku kasv on ülikiire, kuid meie ei suuda ikka jagu saada eesti rahva vähenemisest. Kuulume Euroliitu, kuid meie elatustase on EL-i keskmisest hulga madalam ja jääb selliseks veel aastaiks. Madal elatustase peletab noori massiliselt kodust ära – parem elu mujal meelitab. Kaugeltki kõik nad ei tule sünnimaale tagasi. Noorte lahkumist tugevdab massimeedias vohav amerikanismi ja mammonakultuse pealetung.

Meid ohustavad ületöötamisest tulenev stress, ikka veel laienevad alkoholism ja narkomaania. Oleme ülikõrgel kohal kurvas HIV-positiivsete edetabelis. Enesetappude hulk ning autoõnnetustes ja tulekahjudes hukkunute või veekogudesse uppunute suhtarvud on meil ühed maailma kõrgemad. Üleminekuperioodil Eestile edu toonud odaval tööjõul ja välisraha massilisel sissevoolul põhinenud majandusmudel on ammendumas ning tuleb kiiresti asendada kõrge lisandväärtuse loomisel baseeruva uue mudeliga.

Ei tohi unustada ka rahvusvahelisi ohte. Maailmas vohab terrorism, mitte kõigile riikidele ei meeldi iseseisev ja tugevnev Eesti. Nende huvides on külvata segadust, ässitada üht osa elanikkonnast teise vastu, sundida meid pidevalt elama minevikusolvumisi klaarides ja tulevikuga mitte tegeldes.

Ma ei taha rõhutada pessimismi. Aga vabariigi 90. aastapäeva tähistamise üritustesarjas võiksime mõelda oma riigi olemisväärtusele põhjalikumalt. Igale ajajärgule on iseloomulikud omad rõõmud ja iga aeg esitab omi nõudeid. Eestlased rõõmustavad praegu omariikluse üle, me vaatame, soe tunne südames, Eestimaa taevas lehvivat sinimustvalget lippu. Meil on võimalik tegutseda ja edasi liikuda.

Kuid meie lahendada on omad ülesanded, mis ei ole lihtsamad kui need, mis tulid lahendada 1918. või 1991. aastal. Põlvkonnad, kes siis otsustasid, tulid oma missiooniga hästi toime. Täna on meil töökas ja haritud rahvas, kes püüdleb õnne ja valguse poole. Ärgem laskem kellelgi meid sellelt pühalt ja üllalt teelt kõrvale kallutada! Olgem oma isade ja isaisade väärilised!

Head jätkuvat vabariigi juubeliaastat kõigile!

[esiletõste esikülje fotol]
24. veebruaril 2008 heisati rahvuslipp Pika Hermanni tippu 20ndat korda järjest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)