Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!

LEO MÜRKHEIN,      30. mai 2001


Avalik kiri väliseestlastele Läänes

Ajakirjanduse loodud väline hiilgus hotellide, pangahoonete, büroode promomisel on vaid väike osa Eestit. Maa on suures osas harimata ja metsades lokkab massiline röövraie. Kiidujutud Eestimaa edukusest mõjuvad mõnikord drastilise kontrastina tegelikkusele.
Palju on kirjutatud Eesti rahva saatusest 1940. aastatel. Teame, et osa töökast elanikkonnast küüditati, teine osa jõudis põgeneda vabasse maailma. Teil, kel õnnestus eesmärgini pääseda, pidi jätkuma õnne, vaistu, sidemeid, pealehakkamist jmt, et oma ränka teekonda alustada. Meie siin mõistame seda ohtude ja üleelamiste traagikat, mida tookord pidite ületama.

Eestlased siin, eestlased seal

Samas usun teid mõistvat nende kolgata teed, kes loomavaguneis Siberi suunas aeti. Erinevalt neist, kes suures osas seal ka hukkusid (ja ka tagasi tulnuil polnud sageli võimalust enam haljale oksale jõuda), oli Läände lahkunuil ometi võimalik enese ettevõtlikkust ja töökust realiseerida! Suurem osa teist surus end läbi heaoluühiskonda. Te saite hariduse ja integreerusite eestlasele omase südikusega. Mitte keegi ei saa teie panust, isamaameelsust ega jonni Eesti taasiseseisvumise teel alahinnata.
Ometi hõõgus säde ja seda hoiti pingsalt tuha all kohapeal - kannatlikult ja ohte trotsides.
Teie aga ei saa eitada Rahvarinde rolli vabanemisel ei Eestis ega Baltimaades. Aga kuidas on õnnestunud Rahvarinde panust vähendada? Seda on tehtud ajakirjanduse, aga paljus ka ERSP liidrite Kelami, Adamsi ja Isamaa tippmeeste Laari, Vahtre jmt sarkastilise nägemuse abil.
Paraku rahva mälu tuhmub, uus põlvkond on aldis omaks võtma seda, mida ette ja kätte pakutakse. Pakilised päevaprobleemid kipuvad varjama minevikuhinnangud ja tulevikuvisioonid.

Isamaa püüdleb lõhestatuse poole

Kas teie, lugupeetud väliseestlased, ei näe, kuidas Eesti ühiskonda püütakse lõhestada ja seda suuresti Isamaa liidrite poolse tegevuse tulemusena? Nende eneseimetlus ja kõrkuse vaim süvendab eestlaste vastuseisu juba tervesse Euroopa Liitu. Mart Laar oma kõlavate fraasidega on Isamaas muutunud omamoodi pisifüüreriks.
Usun kõiki eestlasi mõistvat, et Eestimaa tulevik on vaid ühtehoidmises. Paraku tundub Laari valitsuse (=koalitsiooni ahelate!) ajal, et eestlasi üha enam lõhestatakse. Millest küll see jäik suhtumine, vähesegi tolerantsi puudumine, ebanormaalne suhtlemine opositsiooniga?
Austatud rahvuskaaslased, kas te ei arva, et olete omaenese tarkuses ehk üle pingutanud panuse tegemisega mõnele Isamaaliidu liidrile? Teie arusaamist asjade olemusest tunnistab mõneti teie vaimueliidi kaldumine Peeter Tulviste poole. Hea märk tulevikku silmas pidades!
Teil ei pruugi kahelda, et Eesti keskmine, s.o ilma äärmusteta elumoto oli, on ja jääb: Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…
Igatahes hingelisem ja siiram kui praegu lehvitatav Isamaa loosung: Parema elu nimel!
Kõigile eestlastele nii idas kui läänes peaks igaveseks südamehääleks jääma: vaid ühte hoides, vaid ühist leides…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)