Väikese pere suur mure

Lapsevanem Valgamaalt,      09. aprill 2003


Kuidas oleks võimalik omandada meie riigis elamisväärset elu võimaldavat haridust, kui oled vaene?
Minu tütar lõpetab kevadel gümnaasiumi ja tahab väga edasi õppima minna. Mina aga olen 54-aastane töövõimetuspensionär ja saan vaid 885 krooni pensioni ning 150 krooni lapsetoetusraha, mis kevadel, kui tütrel eksamid läbi, lõpeb.
Olen last kasvatanud üksinda, ilma isapoolse abita. Ka riigilt pole toetust saanud, sest tütrel on isa perekonnanimi. Eluaeg olen töötanud müüjana väikese miinimumpalga eest. Nüüdseks on tervis halvenenud nii palju, et ükski tööandja ei taha mind tööle võtta. Saan sellest aru, sest milleks võtta minusugust haiget nn vanainimest, kui noortele ja tervetelegi tööd ei jätku.
Kuulsin hiljuti TV 3 linnauudistest, et kui pereliikme kohta on sissetulek väiksem riigi miinimumpalgast, on õigus riigilt sotsiaalabi saada. Võibolla käis see jutt ainult Tallinna kohta, sest Valga sotsiaalosakond vastas mulle, et kaheliikmeline pere peab toime tulema 900 krooniga kuus. Koos kommunaalmaksete, majapidamis- ja söögikulude, maamaksu ja ravimite ostmisega?
Võtaks ju õppelaenu, kuid milline pank mulle seda annab minu 885 kroonise kuu sissetulekuga? Pole ka rikkaid tuttavaid, kes käendaksid.
Minu enda elul ei ole enam tähtsust, see on niikuinii ainult eksisteerimine. Oma tütrele tahaksin aga võimalust omandada haridust, et tema võiks vaesusest pääseda.
Kui meie riik peab tähtsaks last, kes on veel terve ja narkootikumidest-alkoholist mürgitamata, siis loodan tema abile tütre haridustee jätkamiseks.
Kuulsin, et valimiste peale kulutas riik üle 100 miljoni krooni! Mina tahaksin aga vaid hariduse võimalust oma lapsele - on seda siis nii palju tahta vaesest perest pärit lapse tarvis?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)