Julged ukrainlased, hambutud eestlased!

Kokku punt mehi, mis ei oma rahva toetust ja mis on juba ammu muutunud nii kodu- kui ka välismaal naljanumbriks, sovjetluse ja stagnatsiooni sümboliks.

Kuidas riigist, mis pidi omama tohutult palju potentsiaali, sai vaeslaps, mis püsib püsti ainult välisabi ja sugulaste välismaalt saadetud toetuste najal?

Vaesus, viletsus, ebaõiglus ja ebaturvalisus on sõnad, lollusest rääkimata, mis tulevad meelde selle pundi töötulemusi meenutades.

Vot selline ebastabiilne, ebaturvaline, olematut elatustaset omav, oma savijalgadel värisev riigike on Euroopa serval, jõukate ja ülidemokraatlike Põhjamaade nina all.

„Eesti naeratus"

Aga ei, seekord ei räägi ma ainult Eestist, vaid ka Ukrainast, kus ma seda lugu kirjutades viibin. Olen elanud nüüd mitu päeva imeilusas Kiievis, ja olukord siin meenutab mulle aina rohkem olukorda Eestis. Erinev on vaid mastaap ehk riigi suurus ja rahvaarv.

Mõlemas riigis tehakse kõige tähtsamaid otsuseid tagatubades, kitsas ringkonnas, mille esindajad pole kindlasti riigi kõige helgemad pead. Tehakse otsuseid, mis ei kergita, vaid hoopis langetavad omainimeste heaolu, ja mis - Eesti puhul - sõna otseses mõttes viivad inimestelt isegi hambad suust.

„Eesti naeratus" on mõiste, mida, kahju küll, teatakse-tuntakse juba üle Euroopa.

Siin Kiievis inimestel on kõrini, resoluutselt. Nad on tänavatel, mässamas ja nõudmas oma õigusi ja inimväärset elu. Nad on enesekindlad ja üksteise suhtes solidaarsed ehk, teisisõnu, eurooplased.

Eestiski on inimestel kõrini, aga mida teeb eestlane? Ta kükitab oma poolhämaras ja täiskülmas kodus ning kirub vaikselt oma niru elu ja riigivalitsejaid. Tänavale eestlane ei lähe. Ta läheb Soome või Rootsi, et nautida teiste, võõraste inimeste üles ehitatud riiki ja selle vilju. Ta läheb, ehkki ta peab jätma maha oma perekonna.

Nii Eestis kui ka Ukrainas

Oma maad eestlane ei taha eriti arendada. Kui ta tahaks, ta ei vaataks tuimalt kõrvalt, kuidas arrogantsed, haigete ja vaeste ehk rahva enamuse üle irvitavad erastajad ja varastajad vormivad Eestist riiki, kus on vöimatu elada ühel ausal ja töökal, oma lapsi ja kaaskodanikke armastaval inimesel.

Nii Eestile kui ka Ukrainale on viimased paar aastat tähendanud sünget allakäiku, nii riigi majanduse kui ka elustandardi langemist, ja parimalgi juhul vaid hägust paigal tampimist. (Vt ka Sami Lotila, 22. jaanuari Kesknädal, „Majandus tammub paigal nagu purjus puujalaga orav" - Toim.)

Eesti nii-öeldud edulugudest mulle aga tulevad, muide, meelde mitte start-up'id, aga kõik need arvukad fart-up'id. IT seevastu tähendab Eestis „Ilma Tiibadeta" - õhku need firmad ei kunagi tõuse, tugimiljonitega ülevalamisest hoolimata.

Kes vastutab nii Ukraina kui ka Eesti kuritegelikult nutuse käekäigu eest? Riigi valitsus, muidugi. Kes teine? Nii see asi käib demokraatias. Nii lihtne see on. Valitsejad on süüdi.

Ukrainas inimesed ilmselgelt saavad demokraatiast paremini aru kui eestlased - ja ongi nüüd nõudmas muutust, kannapööret, riskides isegi oma tervise ja eluga. Eestis seevastu unistatakse vaikselt koristaja või ehitaja ametist Vantaal.

Kas ma teen ülekohut eestlastele?

Ei usu, et teen. Ma tõesti väga imetlen ja austan seda kodanikujulgust, mida ma siin Kiievis näen. Paljud on elanud Maidani platsil juba mitu kuud, taludes mõnitamist, ähvardamist ja pahimal juhul peksmist ja piinamist, viimasel ajal isegi surmamist.

Muidugi oleks soovitav, et demokraatia töötaks ka siin nii nagu peaks, ehk et inimesed saaks väljendada oma soove ja arvamusi läbi poliitika, ja et kõik tähtsad, mastaapsed muudatused ühiskonnas viidaks ellu rahumeelselt, läbipaistvalt ja väärikalt.

Kahjuks see ei lähe alati nii. Mõnikord demokraatiat takistavad võltsitud valimised ning mõnikord valijate hirm ja passiivsus. Ukrainas võltsitakse, Eestis ollakse krampideni hirmus.

Ja nii see lähebki Eestis edasi. Üks punt võimutseb edasi, jättes lapsed nälga, penskarid pimedusse, ja lastes täiskasvanutel hambad suus mädaneda.

Eestlane ei taha saada aru ka sellest, kuidas seesama punt mehi mõtleb jätkuvalt välja uusi viise ja uusi seadusi, kuidas salastada oma tööd ja otsuseid ja kuidas takistada kodanikel avaldamast oma arvamust ja kaitsmast oma õigusi, näiteks streikides või osaledes meeleavaldustel.

Veame kihla!

Veame kihla, et viie või kümne aasta pärast Ukraina on tänu kodanike aktiivsusele ja kodanikujulgusele peaaegu õiglane ja turvaline riik, kus elanikud saavad nautida oma maa rikkust ja mis pole oma elatustasemelt enam nii väga kaugel Põhjamaadest.

Teisisõnu, Ukrainast saab selline riik nagu Eesti oli 1990-ndatel. Siis lasid eestlased oma riigil langeda moraalituse musta auku, tühjusesse, ilma mingisuguse vastupanuta. Vot sellisele riigile ja rahvale on raske ennustada helget tulevikku.

SAMI LOTILA

Ukrainas, veebruar 2014

Jaga |