Põud meis enestes

Ants Metsla,      09. august 2006


Väntame oma „huskvarnadel" kruusateed pidi jõejaheduse manu. Vastu tormab hullunud raudvanker, paisates taevasse tolmulohe. Me kodumaa teed pole just Arkaadia teed – tõdevad mu väljamaalt koju põiganud tütreraas ja tema folkloristist sõbranna teeveerde tõmbudes.
Ega ole, aga siiski on tüütud kruusateed tükike ehedat Eestimaad, tema eluniidid, rännurajad ka siis, kui ei saa minna.
Täna läheme päikeselõõsas: rebaspruunide leppade taga libisevad mööda rusked umbrohu- ja ohakaväljad, täiesti pruunid, vahele üksik imelikult hele kõluviljapõld, närtsinud vartega kartulilapski lagedal väljal asuva ükskiku telliskivimaja taustal. Peale selle maja on Reinumurru külas veel maju sõrmedel lugeda.
Jõeäärne allikas, vastupidi kartusele, sülitab mitmest kõrist põhjasetet, keerutades vett kuivanud jõesängi. Vesi on imeselge, külm. Kosutame.
Jõuame kummituskülla, võib-olla ainulaadsesse mahajäetud ja ülesöeldud Eestimaal. Majaderida – osalt kobedad, osalt tühjade silmakoobastega puumajad – on inimtühi. Eemal, võssakasvanult, seisab kunagise tuntud Pumbioja aleksandrikooli vare. Külast näib alles olevat veel siiski paar jõetagust suitsu.
Istume vanale pingile. Vaikime. Sõnadel pole kohta. Iga mahajäetud eluase tekitab sinna sattunud uitajas ängi, mõeldes siin elanud inimeste elule, saatusele, loobumisele. Hoiatav hingekell kumab eriti valulikult, kui näed ühekorraga terve küla loobumist: inimesed on läinud, majad jäänud. Ja näib, et tagasiteed pole.
On Eestimaa viimaste aegade kõrbelikum suvi. Metsad ja rabad põlevad. Vili on pleekinud, ei pruunistugi, hea kui kõlbab loomasöödaks hekseldada, sest heina ei päästa enam miski.
Talupere toob televaataja ette kimbu kuivanud maasikaid, vaarikaid, kartulivarsi. Ka ilusapõskse kaalika ja on rõõmuski. Nagu külvimeeski ei looda temagi enam ikaldustoetusele: Euroopa taskurahadest hoiab kuidagi raha ja vaimu toore.
Ajakirjanikud pajatavad rannauudistest ja ilusatest totsidest; poliitikud puhkavad ja sepistavad endale uut presidenti.
Eestimaa elab head ja kerget elu. Usutakse koguni, et Euroopa vanajumal on meie õue õnnevankri veeretanud. Loodetakse jätkuvat majanduse- ja rahanumbrite kasvu. Skeptikud hoiatavad.
Ehkki loodus on aher, pakatavad inimesed rõõmust, lustist ja eneseimetlusest. Folk läheb järjest enam moodi, meie näitlejad avastavad Eestimaal enneolematuid paiku suvelavastuste tarvis. Kaotajaks arvatud rahvas laulab koos Reet Linnaga vanu armsaid laule.
Linnarahvas tuleb maale lustima ja turvatunnet leidma. Nipernaadidena ränneldes ununevad elumured ja pangalaenud. Taganevad minevikupainedki. Peab siis otsima oma maarahva juuri ja veresidet; hea on olla olevikurahvas.
Tõuseme ja jätkame oma matka. Surnud küla õuele jääb papa Jannseni 150aastane kujutlus eestlasest.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)