Pärast kaklust vehime edasi – ilma rusikateta

18. oktoobri Põhjarannikus kirjutas Jaak Allik artiklis „Suhtumisest vähemustesse ja kõikidesse teistesse“, et „…rahvaloenduse andmeil luges ennast vabaabielus olevaiks 170 000 inimest, nende hulgas ka umbes 200 samasoolist paari. [---] sõltumata riigis maksvatest seadustest, on kõigil aegadel ja kõikide rahvaste hulgas homoseksuaale olnud ikka umbes viis protsenti. [---] sallimatus ühe vähemusgrupi suhtes on lahutamatult seotud üldise sallimatusega teistsuguste inimeste suhtes.“ Jne.

Aga miks nii väike osa ühiskonnast dikteerib enamusele oma reegleid? Miks „tänu“ nende lobby’le lõhestatakse terve Eesti ühiskond? Kui oli näha, et poolikut seadust (võeti vastu ilma rakendussäteteta, mis tähendab, et on vaja muuta veel oma 70 seadust, et kooseluseadus kehtima hakkaks) tahetakse Riigikogus kiirkorras läbi suruda, viis Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks Toompeal läbi 3000–5000 inimesega miitingu. Sellist rahvahulka ei toonud kokku isegi ACTA-vastased.

Kooseluseadus vaid esimene aste

Kõlama on jäänud väide: tühja sellest, kui üksikud samasoolised koos elavad, probleem on hoopis selles, mis edasi tuleb? Juba kostab vihjeid, et kooseluseadusega asi ei piirdu. Euroopa lääneosast on teada, et lasteaedades ja koolides hakatakse tegelema sooneutraalse kasvatusega; samasooliste kooselu vastaseid (kes peavad au sees traditsioonilisi peresuhteid) hakatakse süüdistama vihkamise õhutamises, s.t neid võidakse kriminaalkorras karistada. Õpetajad, kohtunikud, arstid, ametnikud, kes keelduvad homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada töö. Kodumajutajad, kes ei nõustu üürima tuba samasoolistele, võivad kaotada litsentsi jne. Kui homoseksuaalid räägivad sallivusest, siis nad unustavad, et ka nemad peavad sallima teistsuguseid arvamusi.

Meil on millegipärast säilinud nõukogudeaegne hirm mõnel teemal sõna võtta, kui valitsus on juba oma sõna öelnud. Kardetakse repressioone ja hoitakse suu kinni. Kas 23 aastat vabadust ei kaotagi KGB taaka?

Värske lugu: ühe koolituse lõpus esitles koolitaja viimast slaidi, kus oli peal õnnelik perekond: ema, isa ja lapsed. Pärast tuli tema juurde noobel daam ja teatas, et edaspidi tuleks hoiduda selliste piltide kasutamisest, kuna see ei ole poliitiliselt korrektne ja kujutab endast räiget ühe poole propagandat.

Mida see tähendab? Kas me oleme valmis ühel päeval kaotama mõisted isa ja ema? Kas meid keelatakse tähistada emade- ja isadepäeva? Kas mõisted emakeel ja isamaa muutuvad tabudeks?

Jaak Alliku väited ei kannata kriitikat

Sotsiaaldemokraat Alliku väide, et kooseluseadus muudab meid sallivamaks vene vähemuse suhtes, ei kannata eriti kriitikat. Kooseluseaduse ümber toimuv või pigem vastuseis sellele on eesti- ja venekeelsed kogukonnad just ühendanud. Ükski integratsiooniprojekt ei ole suutnud teha seda nii nagu miiting Toompeal, kus kõrvuti seisid eestlased ja venelased, usklikud ja ateistid, mehed ja naised – inimesed, kellele on olulised teatud väärtused.

Kui Eesti püüab olla usklikum kui paavst ise, siis varsti on kogu kriitika keelatud, sest kriitikat asutakse tõlgendama kui vaenuavaldust tolerantsuse vastu. Kuid võib juhtuda, et tänane samasooliste kooselu kaitsja võib varsti sügada kukalt ja kaotada kogu oma tolerantsi, kui avastab, et ootamatult elab meie riigis mõnikümmend tuhat Aafrika ja Aasia pagulast, kes on siia saadetud Euroopa Liidu kvoodi alusel ning kes mõne aja möödudes nõuavad oma kultuuri ja traditsioonide tunnustamist.

Me oleme üle elanud sotsialistlikus ühiskonnas selle, kui keelati jõulupuu ja toodi nääripuu. Lääne-Euroopast ja USA-st on juba kuulda, kuidas ei lubata enam öelda Merry Christmas! (Häid jõule!), vaid Happy Holidays! (Häid pühi!), et mitte solvata teiseusulisi. 2011. a rahvaloenduse käigus identifitseeris Eestis end moslemina 1508 elanikku, kuid nemad ju ei nõua, et nende meestele antaks õigus abielluda nelja naisega nagu see on kombeks islamimaades. Nad aktsepteerivad meie ühiskonda ja meie norme, aga samas on ka neile sügavalt vastumeelne laialtreklaamitav kooseluseadus.

Liigliberaalsus viis Eesti EL-is tippu narko- ja alkosurmade poolest

Reformierakonna esindaja kirjutas Postimehes, et „ma loodan südamest, et tulevikus suudab Eesti ühiskond liikuda ka eutanaasia ja kanepi legaliseerimise juurde“.Liberaalsus on hea, kuid seda peab timmima parajalt, et mitte minna äärmustesse. Kas meie riigis on narkomaane veel vähe? Oleme narkomaanide arvult Euroopas esirinnas, rääkimata alkoholismist. EL-i narkoseire-keskuse (EMCDDA) raportist selgub, et Eestis oli mullu 123 narkootikumide tarvitamisest põhjustatud surma ehk 135,7 narkosurma miljoni elaniku kohta. EL-is on alkoholist tingitud suremus suurim just Eestis – 2010. aastal oli 100 000 elaniku kohta 6,2 alkoholisurma. Mida tõi ühiskonnale uus korrakaitseseadus, seda nägid kõik – avalik alkoholitarbimine viis inimeste pahameele selleni, et valitsus lõpuks allus ja otsustas liigliberaalse seadusemuutuse viia Riigikokku.

Öeldakse, et peale kaklust rusikatega ei vehita, aga kooseluseadust pole ju veel vastu võetud – puuduvad rakendussätted, ja selleks on vaja Riigikogus 51 häält, mitte 40. Keskerakonna valijatest oli EMOR-i küsitluse põhjal 89% kooseluseaduse vastu. Ükski praegu Riigikogus olev erakond ei läinud 2011. a Riigikogu valimistele programmiga, kus olnuks kirjas samasooliste kooselule ametliku vormi andmine.

SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks jätkab tööd selle nimel, et uude Riigikokku satuksid inimesed, kes väärtustavad ühiskonna arvamust ja traditsioone.

ANDRUS TAMM,  kolme lapse isa, Keskerakonna Narva piirkonna esimees,

SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks esindaja Ida-Virumaal

[esiletõste] Öeldakse, et peale kaklust rusikatega ei vehita, aga kooseluseadust pole ju veel vastu võetud – puuduvad rakendussätted ja selleks on vaja Riigikogus 51 häält, mitte 40.

Jaga |