Nädala juubilar MAKSIM GORKI 150

Kirjaniku tegelik nimi oli Aleksei Peškov. Pseudonüüm Maksim Gorki ilmus esmakordselt 12. septembril 1892 jutustuse „Makar Tšudra“ alla, kus põimusid mustlanna Radda ja ulja hobusevarga Loiko Zobari armukired rändrahva hulkuva eluviisi taustal. 70-ndail vändati selle aineil romantiline film „Tabor [mustlaslaager] läheb taevasse“.

Nõukogude lugejate jaoks aga oli Maksim Gorki eelkõige proletariaadi kirjanik. Seda selgitati kõigile koolipingist peale. Ta oli nagu Vladimir Majakovski proosas, keda samuti populariseeriti kui tribuunkirjanikku. Enamikule lugejaist tehti ta tuntuks kui sotsrealismi rajaja, kelle loomingu krooniks ja kultuslikuks teoseks loetakse romaani „Ema“ (1906).

Sellisest kirjanduslikust žanrist nagu „riimitu värss“ (värss proosas) mina ja palju mu eakaaslased kuulsid esmakordselt seoses Gorkiga. Tema „Laulu Tormilinnust“, mis on kirjutatud aastal 1901, peeti Oktoobrirevolutsiooni ettekuulutuse sümboliks. „Torm! Varsti tõuseb torm!“ – kõlas selles oodis revolutsioonile. See poeem proosas tuli koolinoortel pähe õppida. Oma koolivihikutesse kirjutasime: „Tormilind väljendab rahva revolutsioonilist jõudu tsaari-Venemaal ja tema ärkavat iseteadvust. Tormises meres kehastub laiade rahvahulkade kasvav rahulolematus, pilved aga kujutavad reaktsioonijõude. Tabanud ära Venemaal arenevate sündmuste olemuse ja tungides nende sügavusse, räägib Gorki oma teoses kunstiliselt eredalt maal kasvavast revolutsioonilisest liikumisest.“

Pärast „Laulu Tormilinnust“ hakati Maksim Gorkit  nimetama revolutsiooni „tormilinnuks“. See „Laul“ sai bolševikele paljudeks aastateks revolutsioonilise propaganda efektseks vahendiks.

Mitte vähem tähendusrikas Gorki loomingus pole proosapoeem „Laul jahikullist“, millest tuli käibele fraas: „Kes on sündinud roomajaks, see lennata ei suuda.“

Aleksei Peškov sündis 28. märtsil 1868 Nižni-Novgorodis (hiljem sai see linn nimeks Gorki). Seitsmeaastaselt vaeslapseks jäänul tuli ise endale ränkraskelt leiba teenida. Selline kibe elu ajendas kirjanikku võtma pseudonüümiks Gorki (tõlkes: kibe); eesnimi Maksim sai võetud isa auks. Juhutöödetegija rahapuudus ei võimaldanud saada haridust. Meeleheites sooritas ta ebaõnnestunud enesetapukatse. Juba 15-aastaselt sai ta tunda elu heidikute öömajades. Ta luges palju, lausa neelas raamatuid, ning mõne aasta pärast võis tsiteerida juba filosoofe Nietzschet ja Schopenhauerit. Eilne hulgus hämmastas oma diplomeeritud sõpru klassikute teoste suurepärase tundmisega. Siiski tegi ta veel 30-aastaselt ortograafilisi vigu; tekstide parandamisega nägi kurja vaeva tema naine Jekaterina, kes oli kutseline korrektor.

1892. aastal nägi trükivalgust end äsja Maksim Gorki’ks ristinu esimene jutustus, kuid aastal 1898 oli Maksim Gorki juba vägagi tuntud kirjanik.

                         * * *

Kuigi Maksim Gorkit peetakse nõukoguliku terminoloogia järgi proletaarseks kirjanikuks, pole tema puhul  sugugi kõik ühetähenduslik. Vene revolutsiooni heaks andis Gorki omalt poolt palju kui propagandist ja bolševike partei rahastaja, sponsor. Nooruses näguripäevi näinust sai jõukas mees, kes oli bolševikele kõige raskematel aegadel üheks peamiseks  rahaallikaks, nende heategijaks. Tõsi küll, kui Gorki ja Lenini vaated ajutiselt lahknesid, ja seda juhtus korduvalt, siis selle abi leninlased kohe „unustasid“.

Juba pärast Lenini surma märkis kirjanik Leninit meenutades: "Ma armastasin teda raevuga." Täpselt samuti suhtus ta ka bolševismisse tervikuna. See raev Lenini ja bolševistliku poliitika suhtes ei väljendunud Gorkil just tihti, kui aga välja plahvatas, siis avameelselt. Staliniga vaieldes võis ta kirglikus poleemikahoos temaga isegi kaklema minna. Pärast mattis „revolutsiooni tormilind“ selle raevu sügavale endasse ja rääkis Leninile, Stalinile jt bolševikele neile meelepärast. Osaliselt tulenes see kirjaniku vastuolulisest iseloomust ja mitmepalgelisusest.

Maksim Gorki hakkas revolutsioonilisele liikumisele avalikult kaasa tundma  aastal 1901, kutsudes esile negatiivse reaktsiooni tsaarivalitsuselt – sestpeale arreteeriti teda korduvalt ja kiusati taga. 1906. aastal sõitis ta välismaale ja viibis emigratsioonis kokku 18 aastat. Pärast revolutsiooni tuli ajutiselt NSV Liitu tagasi, aga pöördus siis uuesti Itaalia kuurortidesse.

Stalinile oli propagandistlikel eesmärkidel vajalik selline Läänes tuntud tegelane, kes tuleb välismaalt tagasi – n-ö näidis, et noor Nõukogude riik on isegi selliste suurte isiksuste jaoks koht, kuhu põgenetakse kapitalistliku elulaadi ja võõra poliitilise õhkkonna eest

30-ndate aastate algul tuli Gorki lõplikult kodumaale tagasi. Moskvas korraldati talle pidulik vastuvõtmine, tema käsutusse anti suur eramu Moskva kesklinnas ning suvilad Moskva lähistel ja Krimmis. Gorki sai kohe Stalinilt tellimuse – korraldada Nõukogude kirjanike esimene kongress ja teha nende seas selgitustööd. Samal aastal saab Gorkist raamatu „Stalini-nimeline Valge ja Balti mere kanal“ kaastoimetaja. (Seda teost on Aleksandr Solženitsõn liigitanud “esimeseks raamatuks vene kirjanduses, kus ülistatakse orjatööd“.)

                     * * *

Gorki teeneks võib lugeda kirjastuse „Ülemaailmne Kirjandus“ asutamist – selles said tööd paljud tolleaegsed literaadid, pääsedes sel viisil näljahädast. Neil aastail oli Gorki võimu poolt jälitatuile viimseks lootuskiireks.

 Aastail 1921–1922 aitas Gorki, ära kasutades oma autoriteeti Lenini ja Stalini juures, Nõukogude Liidust 12 juudi kirjanikul emigreerida Palestiinasse. Selle teo pärast loetakse teda esimeste hulka, kes avasid Nõukogude juutidele pääsu „tõotatud maale“. Muide, oma loometee algul avaldas Gorki omi kirjutisi ka pseudonüümi Iegudiil Hlamida all!

 Omandanud oma võimsa intellekti toel erakordselt ruttu pärast oma paljasjalgset lapsepõlve fantastiliselt laiu, entsüklopeedilisi teadmisi, muutus Gorki omas ajas üheks vaimseks juhiks. „Te olite kui kõrge võlvikaar, mis oli heidetud kahe maailma – mineviku ja tuleviku – vahele, samuti Venemaa ja Lääne vahele,“ kirjutas talle Roman Rolland.

Huvitav on seegi, et Gorki mängis suurepäraselt malet ja tihti matistas isegi Leninit.

                           * * *

Nõukogude ajal polnud kombeks rääkida proletaarsete tegelaste armulugudest. Siiski märkisid Maksim Gorki üliaktiivset armuküllasust ära paljud tema kaasaegsed, nende hulgas ka Nobeli preemia laureaat Ivan Bunin. Ta kirjutas, et, olles emigratsioonis ja elades võõrastemajades, ei jätnud Gorki „kabistamata“ ühtki toatüdrukut. Vähe sellest – ta „ilmutas huvi“ isegi oma noore pojanaise vastu, aga juba eaka mehena kippus „patsutama“ meditsiiniõdesid, kes olid määratud tema eest hoolitsema.

Ametlikult oli Gorki abielus kolm korda. Pärast esimesest naisest lahkuminekut tutvus ta Anton Tšehhovi kaudu Moskva Akadeemilise Kunstiteatri näitleja Maria Andrejevaga, kellest sai tema abikaasa 16 aastaks. Pärast seda, kui naine vaimustus  parteitööst, kuhu kulus kogu tema armulõõm, võttis Gorki ette Maria Budbergi, kes oli endine paruness ja kohakaasluse alusel tema sekretär. Maria oli kirjanikust 24 aastat noorem, ja kõik tuttavad olid kursis, et ta kurameerib ka teistega (kuigi Gorkiga selles võistelda ta ei suutnud). (Üheks tema armukeseks oli inglise fantast

Herbert Wells, romaanide „Nähtamatu“ ja „Maailmade sõda“ autor.) Maria Budberg, kel oli avantüristi maine, tegi koostööd NKVD organitega, kuid mõne versiooni kohaselt võis ta olla topeltagent ja töötada ka Inglise luure heaks.

                                * * *

Aastal 1934 ehitati N.Liidus maailma suurim lennuk, mis sai nimeks „Maksim Gorki“. See oli gigant, mille tiibades peitusid kabinetid ja isegi trükikoda. Seda kasutati „agitatsiooniaeroplaanina“. Muide, sellel lendas NSV Liitu visiidile ka Antoine de Saint-Exupery. Hiidlennuki esimest lendu Moskva Punase väljaku kohal jälgis Maksim Gorki ise, kuid aastal 1935 toimus õnnetus, pärast mida seda hakati nimetama „Nõukogude Titanicuks“. Ühel lennuväeparaadil, kus osales ka Maksim Gorki, andis Stalin ootamatu käsu sooritada giganti saatval pommitajal „surmasõlm“. Kogenud, kuid selleks ettevalmistamata lendur ei tulnud juhtimisega toime, ja lendas „Maksim Gorkisse“ sisse – ja see kukkus alla.

Aga aasta pärast polnud ka enam kirjanik Maksim Gorkit.

Stalin ei tapnud Gorkit avalikult, vaid andis talle võimaluse ise surra. Kirjanik ei elanud verise 1937. aastani ega sattunud otseste repressioonide alla, kuid sai stalinliku epohhi üheks ohvrianniks. Oma panuse, mida türann vajas, oli ta juba andnud ja elavana polnud teda „kõigi rahvaste juhil“ enam tarvis. Surnud klassik võis olla palju kasulikum kui elav kaasaegne.

Hiljem kerkis mitu korda üles küsimus, et legendaarne kirjanik ja tema poeg võidi mürgitada. Selles kohtuasjas osales ka siseasjade rahvakomissar Genrihh Jagoda, kes oli kirjaniku poja Maksim Peškovi naise armuke. Jagoda tunnistas ülekuulamisel, et Gorki mürgitamiseks andis käsu Trotski… Repressioonide ja kuulsa „arstide kohtuasja“ läbivaatamisel aastal 1952 pandi kolmele arstile süüks muu hulgas ka Maksim Gorki surm.

Maksim Gorki suri 18. juunil 1936 Moskva lähedal Gorki asulas, samas majas, kus suri ka Lenin. Gorki viimased sõnad, mis on jäänud ajalukku, oli ta öelnud tema eest hoolitsevale halastajaõele Lipale: “Aga tead, ma vaidlesin praegu Jumalaga. Uuhh, kuidas vaidlesin!“

 Urn suure kirjaniku põrmuga, mida matuseprotsessioonil kandsid Stalin ja Molotov, on maetud Kremli müüri äärde Punasel väljakul. Kirjaniku aju, nagu ka Lenini oma, saadeti teaduslikuks uurimiseks Moskva Ajuinstituuti.

Raul RATMAN

Jaga |