Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      25. september 2002



Eesti presidendivalimiste õhkkond kümne aasta eest oli pilgeni täis pahaendelist pinget. "Isamaaline" ajakirjandus lausa kees vihast kõigi nn endiste vastu. Luuamehed Isamaast oma lubadusega plats puhtaks lüüa õhutasid kirgi, et rahva seas populaarse Arnold Rüütli mainet vähendada. Isamaa kandidaadina presidendivalimistel välja käidud Lennart Meri vastandati kui puhta renomeega kirjamees määrdunud "endistele".
Rahva mällu oli aga talletatud ka muud. Siin ja seal tõstatusid küsitavused Meri biograafias. Vastuseks ainult rünnati endisi punaseid. Meri eitas kategooriliselt oma esinemistes, et mingitelgi kahtlustustel võiks olla alust.
Vahetult enne presidendivalimisi kümme aastat tagasi (04.09.1992) tahtis Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrus Nilk oma küsitluses akadeemik Endel Lippmaa käest teada, kas Isamaa ja Lennart Meri peaksid ammendavalt vastama süüdistustele Georg Meri seotusest Venemaa julgeolekuteenistusega? Vastuseks sai ta Endel Lippmaalt: "Ärgem asetagem Isamaad eriolukorda. Meil ei tohi olla presidenti, peaministrit, sõjavägede ülemjuhatajat või luureülemat, keda oleks võimalik naaberriigist manipuleerida."
Sama EE-i ja Hans H.Luige analüüsiv kirjutis heidab pilgu tekkinud olukorrale ja muu hulgas nendib: "Mitte ühtegi inimest ei saa süüdistada tema vanemate tegudes, mida ta ei saanud ära hoida."
Kas ajaloolaseharidusega Laar, Vahtre, Meri ja presidendi valimismeeskonna liikmed Pruuli, Luik, Kannik olid pimedusega löödud või lihtsalt millegi kohta käed löönud -verevande andnud? Mida näitasid nende järgnenud teod?

Kas valed saavad õiglaselt tasutud?

Mõned aastad tagasi toimus USA -s demokraatia mitu aastat väldanud dramaatiline eksam. Kulmineerus see Monika Lewinsky poolt aastaid kapis hoitud(?) sinise kleidikese ja sellel olevate plekikestega, mille autorlust ei tahtnud USA president Clinton omaks võtta. Suhet Valge Maja praktikandi ja presidendi vahel ning selle käigus toimunud pikantseid seiku-üksikasju lahati kogu maailma kõmupressis.
Põhisüüdistus protsessil ei puudutanud aga siiski presidendi moraali või moraalitust, vaid seda, et skandaali puhkedes president valetas ja vassis. Vale pidi kukutama USA presidendi. Pööre toimus protsessis alles siis, kui Clinton loobus oma valetamisest.
Ajaleht Kesknädal avalikustas 7. veebruaril 2001 häbiväärse fakti, et peaminister Laar koos sõjaväelastest ja riigiametnikest saatjatega oli tulistanud Võrumaal opositsiooniliidri pildi pihta. Eesti Vabariigi peaminister Laar vastas TV-3 küsimustele, kas Nursi sõjaväebaasis Edgar Savisaare pildi pihta laskmine toimus või ei toimunud, niimoodi: "…ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNSi lugu lugedes on, noh, lühidalt tegu jamaga."
Ka Laari saatnud Eesti luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross ei teadnud midagi toimunud laskeharjutustest. Ajakirjanduslike uurimiste ja esitatud tagasiastumise nõude hirmus pidi Laar hiljem tehtu pea täielikult omaks võtma ja omateada isegi vabandas.
President Meri pakkus seepeale Laarile lõunat ja möönis hiljem oma kõnes, et tegemist oli ainult poliitilise kultuuritusega. Oh üllatust, ei mingeid dramaatilisi avaldusi stiilis, et Eesti demokraatia on hädaohus! Hiljem, kui E.-N. Kross oli ajakirjandusele vahele jäänud Eesti Raudtee petturist erastamisnõustaja Angotti-Massei ebaseadusliku sokutamisega Eestisse, võttis Lennart Meri sõber Jaan Krossi poja oma kaitsva tiiva alla ametisse Kadriorgu. Sealtki oli E.-N. Kross sunnitud lahkuma ja üllitab nüüd Eesti Päevalehes kirjutisi valdavalt ajaloost ja eetikast.
Omaaegne ÜRO peasekretär ja hilisem Austria president Kurt Waldheim pareeris pikki aastaid tema pihta sihitud süüdistusi vabatahtlikust koostööst natsidega Teise maailmasõja ajal. Arhiividokumendid tõestasid paraku, et tõlgina töötanud Waldheim oli täiesti teadlik sooritatud kuritegudest ja natside poolt ellu viidud genotsiidist. Vale ja selle hilisem paljastamine viisid selle mehe häbistatult poliitikaareenilt ja sädelevast glamuursest seltskonnast.

Eesti riigi ajalugu on otsast otsani täis vallutajate vaheldumist ja sellest tulenevat okupantide püüdu kontrollida inimeste meelsust. Seetõttu ei leia naljalt perekonda, kelle mõni liige ei oleks olnud, kahjuks, kas siis mitmesuguse sunni viisil, rumalusest või ideelistel kaalutlustel vabatahtlikuna mingil ajal mingi võõrriigi salateenistusega seotud.
Enesepuhastus on ainuke võimalus säilitada ja taastada inimestes väärikus ja riigil toimida riigina. Teame vast igaüks kedagi, kes on tunnistanud enese või siis oma lähedaste tegelikult traagilist seotust Eestit okupeerinud riikide julgeolekustruktuuridega.
Kuid on isikuid, kes on oma ego ja edevust aastaid toitnud teistele hinnangu andmisega - nende saatust mõjutades, samas ise tegelikult ümbritsevat põlates. Tihti ei ole tahetudki valedest vabaneda, vaid neid hoopis katta silmakirjalikkuse looriga. Nende inimeste hulka tuleb kahtlemata liigitada Lennart-Georg Meri - Eesti Vabariigi president aastatel 1992-2001.

Varjatud anded majandusvallas

Sõja lõpu aasta 1945 oli pöördeline ka Meri perekonnas. Vaieldamatult andekad inimesed said võimaluse tulla pärast sõda Eestisse tagasi. Lennart oli sõja ajal tagalas mitte ainult kasvult sirgunud, vaid oli vanematelt päritud haruldase keelteande tõttu õpingutes edukalt edasi jõudnud. Eestis jätkas Lennart kooliteed Tallinna 10. Keskkoolis (endine 30. Algkool). Nõukogude tagalas õpetajana töötanud ema jäi Eestisse tagasi tulles koduseks ja hoolitses pere eest.
Lennarti ema tutvus oma abikaasaga, kui oli pärast keskkooli lõpetamist asunud tööle masinakirjutajana ETA-sse. Varakult orvuks jäänud ema rahvuse kohta teavad Lennarti eakaaslased öelda, parafraseerides Zhirinovskit, et isa oli Lennartil eestlane, ema aga õpetaja. Esmasündinud Lennart, vend Hindrek ja isa Georg olid kokkuhoidva pere liikmed, kes vajasid hoolt ja armastust, mida pereema töölkäimine oleks vast seganud.
Isa, Georg Meri asus tööle Eesti Riikliku Kirjastuse "Ilukirjandus ja Kunst " Lääne-Euroopa ja Ameerika kirjanduse osakonna juhataja-toimetajana. Keskkooli lõpetas Lennart 1948 ja asus õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda NSV Liidu ajaloo erialale.

Millal saab sellist meister?

See aasta oli tähendusrikas Lennartile veel sellegi poolest, et 18. juunikuu päeval ostis Lennart Meri (vist siiski kogu perele?) Tallinnas Nõmmel, 21. juuni (Vabaduse) puiesteel poole majast neljakümne viie tuhande (45 000) rubla eest. Teades otsestest allikatest Nõukogude tagalas viibinute elu ja olelusvõitlust karmidel sõjaaastatel ja vangi elukorraldust vanglates ja laagrites, on Meri perekonna tollane elatustase muljet avaldav. Sellised saavutused raha teenimise valdkonnas sõja ajal ja mõne aasta jooksul sõja järel ühe elatist teeniva pereliikme poolt tunduvad suisa võimatutena.
Kuid tänaseks oleme me juba teadlikumad Georg Meri tulusast tööotsast Sevurallagis ja hiljem Butõrkas. (Väidetavalt oli tema üheks viimastest töödest seal sisutihe vestlus Budapesti juutide päästja Raoul Wallenbergiga, kes 1945. aasta alguses Butõrkasse toodi.)
Eesti presidendi ametit pidades aga suutis Lennart Meri rahvast juba kindlalt veenda oma isalt päritud majandamisoskustes ja heades saavutustes kinnisvaraturul. Geniaalse harrastusmaaklerina suutis ta Viimsis osta ülikalli mereäärse maatüki selleks eelisostuõigust omandamata.
Tuntud mahhinaatori Aivar Osa, keda Meri hellitlevalt Eesti nooreks Fordiks nimetas, poolt sooritatud tollipettuste abil Eestisse smugeldatud odavatest majaosadest suutis Lennart Meri oma tsitadelli rekordkiirusel rekordilise odavusega püsti panna. Kahju, et selline saavutus kinnisvaraarendajate poolt piisavat äramärkimist pole veel leidnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)