Eelarvamustest vabaks! Et Eesti-Vene suhted korda saaks

Tartu rahuleping on ajaloodokument

Kahjuks unustatakse ära, et Tartu rahuleping on tänaseks ajaloodokument, mis on oma väärtuselt analoog Vestfaali 1648. aasta rahulepingule, millega lõpetati Kolmekümneaastane sõda ja mille alusel pandi Euroopas paika riikide uusi piire. Tänane reaalsus on see, et Saksa-Rooma keisririiki enam ei ole ning Šveits ja Madalmaad said iseseisvuse; Rootsi kuningriik aga ei pretendeeri Põhja-Saksa laevatatavate jõgede suudmealadele, kuigi võiks seda teha, tuginedes Vestfaali rahulepingule.

Tartu rahulepingu väärtus seisnes selles, et kaks mittelegitiimset riiki - Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa - tunnustasid selle kaudu teineteist, seega said rahvusvahelise õiguse alusel legitiimseteks. Aja jooksul sai Nõukogude Venemaast üks NSV Liidu osa, nn liiduvabariik ja Eesti Vabariik inkorporeeriti 1940. aastal selle liitriigi koosseisu samuti liiduvabariigi staatuses. Tänaseks on reaalsus, et neid riike, mis sõlmisid Tartu rahu, enam ei eksisteeri. Mõlemad vabanesid Nõukogude impeeriumist. Tänane Venemaa ja Eesti Vabariik ei ole need riigid, mis sõlmisid 1920. aastal Tartu rahu. Rahvusvahelisest õigusest tulenevalt pole nad seetõttu tollaste riikide õigusliku järjepidevuse kandjad. Ka on mõlemad riigid kvalitatiivselt täiesti erinevad Tartu rahu sõlminutest.

Meie tänane reaalsus

on võimaldanud Eestil rahvusvahelisel tasandil integreeruda Euroopa Liitu ja teha koostööd paljude riikidega.

Rahu huvides jääb iga riigi „vabaduse" põhiprobleemiks erinevate riikide „vabaduste" omavaheline kokkusobitamine, seega „vabaduste" kooseksisteerimine. Samas tuleb aru saada, et kaasajal on kõik riigid üksteisest sõltuvuses, ka riikidevaheliste organisatsioonide kaudu. Seega on iga riigi „vabaduse" suhtes põhimõtteline lahendus - rahvusvahelised reeglid ja nendest kinnipidamine.

Kuidas toimida rahvusvahelistes suhetes nii, et riik oleks iseseisev ja jääks iseseisvaks, ning samas olla oma põhimõtetes kindel. Suheldes teistega peab olema ka tasakaalukas, seda põhimõttel: mida ma ei soovi, et seda tehtaks minuga, ei tee ma ka teistele.

Aitab vaimujõud!

Sellest jõust on poliitikutel väga palju puudu. Ajalugu on tõestanud ja tõestab, et riigile ja rahvale on sõjakus tervikuna halb teekaaslane nii minevikus kui ka olevikus ja tulevikus.

Sageli on riigil rahvusvahelises suhtlemises ees ootamatu ülesanne - teha mõni otsus või mõni sooritus (sõlmida mõni leping) äärmiselt piiratud aja jooksul. Samas sõltub selle välispoliitiline tulemus suuresti teisest läbirääkijast ja, mis salata, ka maailmas omaks võetud poliitilistest hinnangutest ning nendest tulenevatest ühisväärtustest. Seejuures tuleb juba ette arvestada, et mitte kunagi ei tea, millega mingi lahendus praktiliselt võib lõppeda. Poliitikud aga peavad mõtlema ette!

On vaieldamatu tõsiasi, et riikidevahelised lepingud, rahvusvahelistes organisatsioonides sõlmitud ja rahvusvahelises suhtluses aluseks võetud reeglistikud on sündinud kas üksteisemõistmise ja heasoovlikkuse õhkkonnas või oma soovi ja tahte räiges pealesurumises. Kahjuks peame tõdema, et rahvusvahelised lepingud, vanded ja tõotused, kinnitused ning muud kirjalikud ja suulised lubadused täidetakse kuni selle määrani, mis on kasulik endale või lepingupartnerile. Kui jutt on riigi julgeolekust või vabadusest, siis saab suhtluspartnerit usaldada ainult tema reaalse tegutsemise järgi.

Riikidevaheliste suhete aluseks on rahvusvaheline õigus

Aluspõhimõtted ja nende põhjal sõlmitud lepingute seisukohad olgu tõsiseltvõetavad, kuid samas oleme sunnitud tõdema, et nende rikkumise korral puuduvad sanktsioonid. See on rahvusvahelise õiguse rakendamise oluline põhihäda.

Eeltoodust tuleneb vabaduse hoidmisel lepingute ja rahvusvaheliste reeglite sisuline väärtus ning nende väärtuste tegelik mõju nii olevikule kui ka tulevikule. Ei saa kiita räige poliitilise surve ja vägivalla tulemina sõlmitut. Sellistel tingimustel sõlmitud lepingud ei tekita mitte ainult lisapingeid. Nende kõige suurem oht on selles, et nad loovad pretsedendi ja soodsa võimaliku pinnase kõigile teistele, s.o tugevamatele riikidele. Rahvusvahelistes suhetes vägivallaga ähvardades on tugevamal poolel võimalik sõlmida endale soodne leping. Kuid teiselt poolt - see sunniviisil „vabatahtlikult" sõlmitud leping pärsib täielikult igasuguse eelarvamusteta suhtluse nende riikide vahel. Veel enam, võtab võrdsetel alustel võimaluse tulevasteks läbirääkimisteks ja heanaaberlikeks suheteks.

Sellist kahepoolsete suhete arengut nägime ja näeme tänapäeval Eesti-Vene suhetes ja läbirääkimistel piirilepingu üle.

Kus oleks Eesti-Vene läbirääkimiste alguspunkt?

Vaieldamatu on see, et nende kahe riigi omavahelistes suhetes peab kuskil olema alguspunkt, millest alustada läbirääkimisi uute suhete loomiseks.

Kas selleks on 24.02.1918 (Eesti iseseisvuse väljakuulutamine), 02.02.1920 (Tartu rahulepingu sõlmimine), 16.11.1988 (ENSV suveräniteedi väljakuulutamine), 24.12.1989 (NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsus „MRP õigustühiseks tunnistamine"), 30.03.1990 (Eesti NSV Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust staatusest"), 12.01.1991 (Tänane Venemaa [B. Jeltsini juhituna] tunnustas Eesti Vabariiki), 20.08.1991 (Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest"), 06.09.1991 (NSVL Riiginõukogu otsus „Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise kohta"; selle alusel tagati, et NSVL toetab Eesti astumist ÜRO-sse) või 08.12.1991 (Vene president Boriss Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja Valgevene Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Stanislav Šuškevitš teatasid NSV Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti olemasolu lakkamisest ning selle kui riigi kohta käivate kõigi seaduste kehtetusest. Vt A.Tšernjajev „1991. aasta. NSV Liidu presidendi abi päevik". Vagabund, 2006, lk 226.).

Pakkugem idanaabrile see valik välja!

Las ta valib, milline neist talle sobib. See võiks olla esmane omavaheliste konsultatsioonide küsimus. Igasugune ühepoolne jäikus nende daatumite suhtes ei vii asja edasi. Peab olema tõeliselt mõlemapoolne ühine siiras soov, et just sellest kuupäevast lähtudes alata. Ilma sellise kokkuleppeta ei saa edasi minna ega alustada tulevikusuhteid tabula rasa'lt.

Mõlemad riigid sündisid NSV Liidu lagunemise tulemusena. Tänase Eesti Vabariigi sünnis oli oluline osa Venemaal siis, kui Nõukogude impeerium oli ka Venemaa suhtes oma välises „hiilguses ja jõus".

Seega tulevad maha matta suurriiklik „kangus" ja väikeriiklik „jonn". Mõlema riigi rahvad vajavad rahumeelset koostööd, pingevaba suhtlemist ning usaldust, usaldust ja veelkord usaldust.

Valik: kas hirm või usaldus?

Selle dilemma lahenduses on mõlema riigi omavaheliste suhete arendamise edu pant või väikeriigile tema vabaduse kindel garantii.

Peame jõudma kindlale arusaamisele ja ühisele seisukohale ühes põhiküsimuses: möödanikus olnud sündmusi ei saa hinnata tänaste reeglite ja arusaamade ning meile teada oleva ajalookäigu alusel.

Püüdkem üheskoos olla mineviku analüüsimisel vabad eelarvamustest. Ainult nii saab minna edasi.

ROBERT SINIMÄGI, Koruste küla, Rõngu vald, Tartumaa

Jaga |