Sõrulaste küüditamine Saksa moodi

ELLA VOOGLAID,      12. aprill 2006


Juhtusin lugema Maimu Jõgi meenutusi raskest sõjaajast (Kesknädal 15.03.2006) ja selle vastukajana kirjutatud V. Kallase täpsustusi (Kesknädal 22.03.2006). Igaühel oma mälestused. Kuna V. Kallas saabus tema enda andmetel Sõrve alles 25. oktoobril 1944, ei saa ju tema mitte kuidagi teada, mis oli toimunud enne seda ning mida pidid läbi elama need inimesed, kes sunniviisiliselt pidid vastu minema tundmatule tulevikule võõral maal.

Mina olen üks nendest, kes lapsena sai osa kõigest, mida jubedad lahingud tõid kaasa Sõrve poolsaarele. Seepärast usun, et mul on õigus teha täpsustusi V. Kallase seisukohtadele.

V. Kallas kirjutab järgmist: "Nii hävitati Sõrve üks jõukamaid külasid – Läbara küla. Kõik küla 387 elanikku aeti kodudest välja ja talude hooned hävitati."
Need andmed nõuavad küll täpsustamist. Läbara oli minu koduküla. 2004. aastal jõudiski lugejateni Kuressaares trükitud väljaanne „Sõrve sääre otsa lood", mille ühe osa moodustab minu uurimistöö „Läbara küla arengu ja hävingu lugu".Sellele oli eelnenud andmete kogumine katastriametist ja vestlused paljude inimestega.Seepärast usaldan oma arvusid rohkem.
Sõja alguseks oli Läbaras umbes 45 majapidamist ja 240 inimest (mitte aga 387 – kust küll saadi nii „täpsed" andmed?!). Küla ei hävitatud 1941. aastal – Läbara elas ja tegutses kuni saatusliku 1944. aasta sügiseni. 1940. aasta suvel olid Läbara elanikud (mitte kõik) tõepoolest sunnitud lahkuma oma kodudest – baaside lepingu alusel. Meie pere läks Ansekülla, kus leiti ulualust ema õe majas. Kuid ühtki maja ei põletatud. Mis plaanid venelastel nende majadega olid, seda ei tea. Sakslased tulid 1941. aasta sügisel nii kiiresti, et külas ei juhtunud elanike äraolekul midagi erilist. Kui sakslased olid end sisse seadnud, tulid inimesed kodudesse tagasi. Nähtavasti tulid nad koos kaasavõetud loomadega ja jätkasid vahepeal unarusse jäänud põldude harimist. Tööriistadki olid säilinud.
Meie tulime samuti tagasi kodutallu. Need kolm aastat elas Läbara küla oma tavapärast elu.

V. Kallase artiklist loen: „1941. aastal, kui punaväed Sõrvest põgenesid, põletasid nad ainuüksi Salme vallas maha 198 taluhoonet." Huvitav, mis külas see juhtus? Meie pere oli 1941. aasta suvel Ansekülas, ühes suuremas Salme valla külas. Ei tea ühtki sel aastal seal venelaste poolt põlema pandud maja. Ühe talu hooned said tõepoolest tuleroaks, kuid nende põlengute süüdlaseks ei olnud põgenevad venelased. Nendel polnud selleks enam aegagi. Jutt tuleb minu tädi Kaasiku talust. Saksa lennukid hakkasid juba suvel sagedasti öösiti tiirutama Sõrve külade kohal. Ja enamasti pudenesid siis alla pommid. Kord pani süütepomm põlema naabrite kuuri. Õnnetuseks tõi tugev tuul tulesädamed tädi talu kõrvalhoonetele – roogkatused süttisid põlema ja kõik kõrvalhooned langesid tuleroaks. Saksa vägede lähenedes olid tädi uhkest talust alles elumaja ja saun.
1941. a. lahingute lähenedes pagesid kõik Kaasiku elanikud naabripere tugevasse kivikeldrisse. Ühel hommikul, kui läksime keldriuksele piiluma, nägime surnuaia poolt lähenemas sakslasi. Ja just sel momendil tuli madalalt lennuk, haakristid selgelt näha, ning andis otsetabamuse meie kodule. Püssitule all eluga riskides läksid täiskasvanud ämbritega kustutama. See oli mõttetu tegevus – maja põles meie silme all maha koos kogu seesolnud varaga. Mida mõtles küll lendur, kes ju pidi nägema, et see ei olnud sõjaline objekt? Nii tuli tädil saksa aja alguses kohendada elamiskõlbuliseks ainus allesjäänud hoone – saun.

Tõelisi jubedusi tõi kaasa 1944. aasta sügis, mil lahingud Sõrve sääre kitsal maaribal kestsid peaaegu poolteist kuud. Olime ligi kolm aastat elanud kodutalus Laratsil Läbara külas, kui 1944. a. Varakevadel otsustas minu ema oma väikeste lastega tulla taas Ansekülla. Kuidas me kõik tädi väikesesse sauna mahtusime, ei suuda siiani meenutada. Kui sügise poole hakkas kahurimüra lähenema, pidime varjuma maa alla ehitatud koopasse. Seda aega on meenutanud ka Maimu Jõgi, minust mitu aastat vanem põline Anseküla elanik.

Miks V. Kallas asub nii väga kaitsma sakslaste tegusid? Ta ei saanud ju viibida kõigi kodudest välja aetute juures, kuid need, keda aeti, ei unusta iial, kuidas seda tehti.

Läbarast viidi vägivaldselt Saksamaale ka minu sugulased. Kuidas see toimus, räägib Sepa peretütar Leida Mändmets (Ots): „ See olid 28. oktoobril, kui tuli käsk: kõik inimesed peavad minema Mõntu sadamasse, et sealt praamidega Saksamaale sõita. See teade ajas paanikasse. Olime kõik kodus, kui 1. novembri hommikul tulid meile Saksa ülemused oma kannupoistega. Nad viisid ära meie loomad, ainult noor sälg jäi järele.Isegi kartulid veeti ära. Õhtul olime juba magama heitnud, kui eeskojast kostis tugevat kolistamist ja sisse astus mitu Saksa „ketikoera". Meid aeti üles ja tõlgi kaudu öeldi, et peame hobuse rakendama, et Mõntu sadamasse minna. Mamma ütles: „Laske meid siinsamas maha, aga Saksamaale nälga surema ei lähe!" „Ketikoerte" ülem ütles: „Maha me ei lase, aga vastuhakkamise pärast anname aega ainult 15 minutit, muidu oleksite saanud kaks tundi!"

Võib-olla oli V.Kallas see tõlk, kes perenaise sõnad nii täpselt saksa keelde pani ja sellega kõrge ülemuse välja vihastas?

1994. a. Saaremaa lehest on minul säilinud intervjuu endise Karuste küla elaniku Linda Pikkaniga. Toon katkendi sellest: „Umbpõllu pereisa oli 1944. aasta oktoobris Saksa sõjaväes. Kodus oli ema kolme lapsega, kellest pesamuna Heino vaid kuueaastane. Sel oktoobripäeval küpses ahjus parasjagu tegu leiba. Siis tuli sakslane, tõlk kaasas, teatama, et Sõrve elanikud viiakse Saksamaale. Kästi koguneda Sõrve säärde ja anti teada, et kui nad veel järgmisel päeval kodunt leitakse, puuakse sinnasamasse suurte puude otsa. Tõlk andis selle julma hoiatuse täpselt edasi."
Kes oli tõlk? Eestlane, kes ei püüdnudki pehmendada kurja hoiatuse sõnu. Arvan, et V. Kallas nende inimestega kohtuda ei tahaks; äkki hakkaks siis meenuma, kuidas asi tegelikult käis.

Väljavõte Maimu Jõgi artiklist „Sõrulaste raske mälestus": „Meie söögilauale laotati suur kaart, kuhu oli punasega märgitud majad, mis Saksa väejuhatuse korraldusel tuli põletada. Ent kinnitati, et Suur-Saksamaa ehitavat sõja lõppedes kõik uuesti üles, kogu varandus makstavat ausalt välja." Majade põletamist meenutab M. Jõgi nii: „Meid käsutati majast ja isegi varjendist välja. Kandsime oma haige liikumisvõimetu ema vaibaga kraavi. Ei tahtnud kodu poole vaadatagi, keerasin näo naabrite majade poole. Nägin, kuidas samad mehed süütasid leekkuulidega naabri kuuri. Varsti tõusid leegid ka teistest majadest ja kaugematest taludest... Üle mereäärse lagendiku oli näha Kaimri küla põletamist. Teised süüdatud külad – Hindu, Vintri, Teesu ja Lõo – jäid metsa varju. Ka meie perele jäi alatiseks mällu õhtupimeduses Kaimri kohale kerkinud kohutav tulekuma ja must suits. Meist oli see paar kilomeetrit eemal. [---] Hiljem selgus, et sel ööl kaduski tihedasti täisehitatud Kaimri küla. Eks inimesed olid varem Sõrve sääre tipu poole teele saadetud, oma kodude hävitamist said nad tagasi vaadates näha."

Kõike seda ei ole meil põhjust välja mõelda, sest olime nende sündmuste tunnistajad.
Mitte keegi Sõrve elanikest ei nõustu V. Kallase arvamusega, nagu oleks inimeste vägivaldne äraviimine kodudest olnud lihtsalt evakueerimine lahingute eest, sest vastasel korral oleksid nad sõjakeerises hukkunud. Nii mõnelgi õnnestus peitu pugeda ja kodumetsas end varjata. Nad jäid ellu ning pääsesid Saksamaale viidute kannatustest.

Et meie pere sundviimisest pääses, oli küll ühe heatahtliku saksa ohvitseri teene. Kui täditütar läks kõrge käsuandja palvele, et me ei saa lahkuda, sest hobust ei ole, lapsed on väikesed ning pommid juba kukuvad, olevat too öeldud: „Kui tahate siin surma saada, eks siis jääge."
Olgugi et pidime jääma maa-alusesse kaevikusse mitmeks nädalaks ja pommid lõhkesid ümberringi iga päev, jäime kõik ellu.Kui keegi tahab veel kirjutada sakslaste humaansest soovist Sõrve inimesi päästa, võiks eelnevalt lugeda nende kohalike meenutusi, kes ise olid osalised sõjasündmustes. Veel on elus inimesi, kellel isiklik suhe selle kauge ajaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)