Kilplased ei kao

Näiteks Maardus kaevandati aastakümneid fosforiiti ja toodeti sellest fosforiidijahu, millest põllurammuna peaaegu mingit kasu polnud. Ühel hetkel taheti seda ettevõtmist veelgi laiendada. Paraku sai toonaste kilplaste aeg enne otsa.

Vanemal põlvkonnal on kindlasti meeles Siberi jõgede voolusuuna muutmise plaanid. Tänaseks on selge, et mõttetute ettevõtmiste hulka tuleb arvata ka sajandi suurehituseks ristitud BAM – Baikali–Amuuri magistraalraudtee.

Paraku pole aja edenedes ja üldise tarkuse suurenedes märgata, et seesinatsed ratsionaalsusega üldsegi mitte kokku käivad tegemised näitaksid kadumis märke. Ükskõik kuhu ka ei vaataks, ikka hakkab silma, kuidas mõned inimesed energiat, materjale ja töövaeva mõttetult raiskavad. Seda on eriti valus vaadata nüüd, kus nii meil kui ka mujal maailmas ressursse järjest vähemaks jääb ja kokkuhoiust peab saama tulevikuühiskonna usutunnistus.

Omal ajal oli mul asja sõita risti-põiki läbi terve Eestimaa ja siin-seal sai ka kilplaste jälgi nähtud. Viimasel ajal piirdub minu käigud kitsama territooriumiga, aga kilplaste toimetamisi satub endistviisi vaatevälja.

Laiküla valged pallid

Nn kolhoositootmise kõrgajal, kui meie põllumajanduses enam rahast ega masinatest puudust polnud, pandi täie auruga käima maaparandus. Eriti magusateks objektideks said need soostunud ja võsastunud maad, kuhu aegade jooksul oli ladestunud paks huumusekiht. Seal raadatud ja kuivendatud põldudelt saadi soodsa ilmastikuga aastatel esiotsa rekordsaake. Üks selline mõnekümne hektari suurune põllumassiiv laiub tänini Laiküla soos Risti–Virtsu maantee ääres. Peale kolhooside sundlikvideerimist jäi see viljakas maatükk sööti ja hakkas jõudsalt umbrohtu kasvatama: esiotsa kõrrelisi, kuni võimu võtsid enda kätte võililled ja koerputked. Need taimed ei huvita isegi metskitsi, ning nii seisid kuivanud putkevarred seal igal aastal kuni lumeni, meenutamaks kunagisi viljavälju.

Mullu sügisel toimus midagi üllatavat. Ühel hetkel oli keegi kuivanud ja puitunud taimed maha niitnud. Veel ei olnud ma jõudnud ära mõistatada selle töö mõtet, kui juba oli see loomatoiduks kõlbmatu biomass hoolikalt pallitatud ja kiletatud. Siis võis hakata tegema üsna utoopilisi oletusi niisuguse töö otstarbe kohta.

Näiteks kasvõi sellist. Paar aastat tagasi oli Eesti maanteede veeres näha, kuidas valge kilega kaetud heina- või põhupalle kasutati reklaamtahvlitena. Äkki oli keegi nutikas ärimees saanud mõnelt välismaiselt firmalt tellimuse unikaalsete reklaamtahvlite järele? Kui ajalehtedes kirjutati Lihulasse plaanitavast biokütusel töötavast katlamajast, hakkasin Laiküla palle seostama sellega, kuigi ei saanud aru, miks peaks kütusepalle katma kalli kilega. Aeg veeres ja palle ei puutunud enam keegi.

Kevadel, kui uued taimed kasvu alustasid, olnuks ülim aeg pallid ära vedada või vähemalt kokku koguda. Nüüdseks on need jäänud lõplikult rohu sisse ja lisaks kõigele takistavad ka uut niidet, kui kellelgi peaks selleks arukas põhjus tekkima.

Niisiis on nüüdiskilplased Laiküla soos oma olemasolu edukalt tõestanud.

Järveotsa monumendid

Möödunud sajandi seitmekümnendatel aastatel, kui ringikujuline Väike-Õismäe linnaosa valmis sai ja Lasnamäel suurehitamise ettevalmistus alles käis, ehitati Õismäe Mustamäe-poolsesse serva plaaniväliselt veel paarkümmend üheksakorruselist elumaja. Need said aadressiks Järveotsa tee, kuigi sellenimelist tänavat ennast tuli veel kaua aastaid oodata. Hoonetest läände jäi kõrgepingeliin ja selle taha vana ja amortiseerunud raudtee, mida mööda Harku karjäärist killustikku välja veeti. Linnal oli tõenäoliselt juba ammu olemas plaan selle raudteeharu sulgemiseks pärast seda, kui Järveotsa tee valmis saab ja ühendatakse Akadeemia teega. Rongiliiklus sel lühikesel lõigul jäigi järjest harvemaks. Seepärast tundus Järveotsa tee elanikele üsna kummaline, kui kümmekond aastat tagasi sel raudteelõigul kapitaalremonti alustati. Kõik pehkinud liiprid vahetati välja uute, värskelt immutatute vastu. Ei julge kindla peale väita, kas ja kuimitu korda rong uuendatud raudteel üldse sõitis. Umbes aastapäevad hiljem võeti raudteerelsid Paldiski maantee ja Akadeemia tee ülesõitudelt üles. Raudteetammi kasutajaks jäänuksid siis vaid koerajalutajad ja kepikõndijad. Paraku ei sobi see trass nüüd neilegi, sest päikselistel päevadel imbub liipritest välja vedel tõrv.

Kilplaste toimetamised Järveotsal sellega ei lõppenud. Mõni aasta hiljem hakkasid tänava keskosas kõrgepingeliini ja asfalttee vahel mürisema võimsad masinad. Buldooseritega lükati kokku ning veokitega toimetati minema pajuvõsa ja soostunud pinnas. Selle asemele veeti sadu koormaid täitematerjali – kruusa ja killustikku. Kogu selle massi planeerisid tasaseks ja pressisid kokku võimsad teehöövlid ja -rullid. Kui valmis sai kaks kokku umbes poolehektarist platsi, siis tõsteti nende sissesõitude ette betoonblokid, et takistada kontvõõraste ligipääsu. Seejärel kadusid nii ehitajad kui ka "arendajad" nagu vits vette. Aasta läheb aasta järel. Juba on killustiku vahelt suutnud end välja pressida maltsad ja ohakad, mõnikord on mõnes kaugemal allesjäänud põõsas uuesti kuulda ööbikuid, keda suured masinad kaugele eemale peletasid. Samal ajal on üle tee asuvate elumajade ees suur puudus parkimiskohtadest ja osa autosid on sunnitud hõivama ka kõnniteed. Aga küsimuste küsimuseks jääb: milleks visati sõna otseses mõttes maha suur hulk raha, ilma et sellest aastate vältel keegi kübetki kasu oleks saaks.

Kas mitte selleks, et püstitada veel üks monument kilplusele?

Näpuotsaga noppeid

Kui asjale veelgi laiemalt vaadata, siis võib kilplaste jalajälgi näha suisa igal pool. Kui Euroliidu toel hakati meie maanteid renoveerima, ehitati magistraalide äärde nagu kord ja kohus välja parkimisplatsid (näiteks Jägalas, Valgejõel jne). Enesestmõistetavalt paigaldati sinna ka korralikud prügikonteinerid. Aasta-poolteist tagasi need konteinerid kadusid, ja seda mitte huligaanide käe läbi. Need korjati ära valdajate poolt. Küllap on kilplaste meelest lihtsam kokku koguda metsa ja teede äärde laiali loobitud prahti, kui aeg-ajalt viisakalt prügikonteinerit tühjendada.

Minu kortermaja trepikojas on 36 postkasti ja nende all põrandal suur pappkast. Igal hommikul ilmub sinna inimene ilmatusuure kotiga ja hakkab postkastidesse toppima läikpaberile trükitud reklaamimaterjale (lehti, voldikuid, brošüüre). Seejärel tulevad elanikud ja hakkavad oma postkasti sisu sorteerima: ajalehed ja korrespondents – kaenlasse, reklaam – pappkasti. Järgmisel hommikul tirib kojamees kasti õue ja topib selle sisu paberikonteinerisse.

Küsimus kilplastele: milleks on iga päev vaja kulutada terve riigi peale kokku kümneid tonne kvaliteetset paberit ja sadu kilogramme trükivärvi vanapaberi tootmiseks?

ENDEL RIHVK,  vaatleja

Jaga |