Europrojekti tõelisest anatoomiast

Kas end sagedasti doktorikraadiga ehtivaid Euroopa riigijuhte, iseäranis kantsler Schröderit, haaras hullus, kui nad hävitasid rahvusvaluutad ja võtsid kasutusele euro? On ju rumalus ja selle eskalatsioon hullu inimese põhiomadused, kõigi inimhädade põhjus, mis nii meelsasti andestatakse ja unustatakse. Näib siiski, et euroliidu ja euroraha puhul on asi hullusest hullem.

Et tegu on suurejoonelise kaabakluse, raharöövi, teatud mõttes maailmasõjaga, mille on kavandanud mõjuvõimas plutokraatia kõlblusetute riigijuhtide tagatubades. See on globaliseerunud rahavõimu sõda Euroopa riikide (maksumaksjate) vastu. Küsimus on, kui palju riigijuhte osaleb projektis teadlikult, kui palju rumalusest.

Tundub, et meie omad on teadlikud. Meie lõhkilaenamise ja kriisilangemise lugu algas hr. Ansipi meeskonna tulekuga. Väikese Eesti majandusmulli mudel sarnaneb Euroopa omaga. Siiski ühe olulise erinevusega. Kui mujal võtsid inimeste „heaolu“ nimel võlgu riigid, siis Eestis osati laenubuum sokutada elanike kaela. Nüüd siis kiitleb Eesti oma väikese riigivõlaga, kodanikud see-eest ägavad võlarangides.

Laenata, laenata, laenata. Rahapajad huugasid, intressid, teenustasud ja rahapööritused („halvad laenud“) transformeerusid rahamafioosodel kullaks, kinnisvaraks, luksuseks.

Üleöö said Euroopa vaestest lõunariikidest keskmikud või jõukuridki. Räägitakse, et Kreeka laenas end lõhki 200%, teised, sealhulgas majanduslik suurvõim Saksamaa, natuke vähem. Võinuks aga rohkemgi laenata, kärpimisreserv olnuks suurem.

Nüüd, kui mull lõhkenud, küsivad pangad raha tagasi. Ja näib, et mitte ainult riikide laenatud raha, vaid ka nn euroabina antud raha. Euroabi on raha, õigemini präänik, mille otstarbekus, jaotusprintsiip ja allikad on täielik müsteerium. Enamik inimesi arvab senini, et Euroopas kasvab rahapuu või et meid, eestlasi, aitab saksa maksumaksja. Tegelikult on seegi ilmselt suures osas laenuraha.

Raha tagasinõude mehhanismid, EFSF ja ESM, on käima pandud. Võib öelda, et Kreeka päästmine on juba äpardunud. Miljardid kaovad kui hundi kurku. Raha ei jõua efektiivselt pankadesse. Nõnda otsustatigi Hispaania „abistamiseks“ anda 100 miljardit otse (saksa) pankadele, Euroopa maksumaksja raha.

Selle projekti (väljakurnamissõja) autorid teavad, et kogu väljalaenatud raha tagasi saada ei õnnestu. Sestap tuleb taguda rauda, kuni võimalik. Kuni katkeb rahvaste kannatus. Nad teavad hästi, et mingi Euroopa föderalism pole võimalik, aga euro kaotamine katkestaks rahavoo pankadesse. Meie eurosaadik pr Ojuland lohutab inimesi, et föderalism Euroopas on liialdus, euro kestab. No muidugi.

Euroopa pankrotti lükatakse teadlikult edasi. Suurimad kaotajad on eurotsooni riigid, Balti ja Põhjala riikidest Soome ja Eesti. Soome tahab eurotsoonist välja, Eesti mitte. Ehkki viimasel momendil ansiplaste poolt uppuvale laevale munsterdatud Eestil pole ei majandust ega loodusvarasid, Soome sisust rääkimata.

Eestlaste saatuseks kohe on orjus ja peksasaamine. Nüüd tahtsime ka võõra rahaga rikkaks saada. Mõisatallis „soolaseid“ enam ei anta. Laseme siis end ja oma juhte nahutada mõne tubli rahvuslase või sõgerahvuslase poolt ajakirjanduse vahendusel. Rumaluse ja orjameelsuse eest. Hakkab kergem. Oma vits on ikka magusam kui mõne Lotila või Krugmani oma. Oleme hellatundelised. Vahest teeme laulupeogi. Tuleviku suhtes paneme aga silmad kinni ja vaatame, mis saab.

Ants Metsla, Vändra

Jaga |