Endise eliitkommunisti Siim Kallase unistus „lordide kojast“ ja presidenditoolist

Kallast loomulikult ei huvita Reformierakonna allakäik, pettus e-valimiste korraldamises, selle erakonna ülbus ja pidev kaugenemine Eesti elanikkonnast jne, vaid ainult see, et saada tulevaseks Eesti Vabariigi presidendiks, olgugi et kuuldavasti Reformierakonna tänased juhtivtegelased seda ei soovivat. Seepärast tal tulebki kogu aeg olla mingisuguste „lugudega“ pildil. Kuid loomulikult tekib õigustatud küsimus: kuidas saab presidendiks pürgida isik, kes väidetavalt on seotud meie pankade pankrottidega, väga kahtlase 10 miljoni dollari saagaga (paljude arvates vargusega), „eriliste suhetega“ VEB-fondiga, sagedaste mälukaotustega jne jne.

Konstantin Pätsi idee

Kahjuks pole neil reformierakondlastel olnud kunagi mingeid omi uusi ideid. Kõik ideed on olnud teiste omad, mida on siis väga püüdlikult omastatud. Tegelikult on küll üks idee nende oma, ja nimelt „väga peenekoeline“ häältevargus Riigikogu e-valimiste käigus, mida ükski demokraatlik riik maailmas ei kasuta, vaid keelustab (vt Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu otsus 2008. aastast, mil see tühistas kõik e-valimised)!

 Seoses Kallase „suurepärase“ ideega nn lordidekojast pean tegema väikese ekskursiooni lähiminevikku ja rääkima veidi lähemalt ühest Austria eesti päritoluga õigusteadlasest ning president Lennart Meri heast tuttavast Henn-Jüri Uibopuust (1929–2012), kes sündis Tartus ning kelle isa oli eestlane ja ema baltisakslanna. Ta oli Salzburgi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja sama ülikooli doctor honoris causa ning Eesti Teaduste Akadeemia välisliige õigusteaduse alal. Uibopuu töötas Salzburgi ülikooli rahvusvahelise õiguse ja võrdleva avaliku õiguse instituudi osakonnajuhatajana. Eriti hästi tundis ta NLiidu ja Vene Föderatsiooni riigiõigust.

 Mäletan, et alljärgnev jutuajamine toimus Tallinnas Pikal tänaval ööhakul ja päris kindlasti president Meri esimesel valitsemisajal, arvatavasti 1992. aasta teisel poolel või 1993. aasta algul.

 Järsku jäi Uibopuu seisma ja küsis minu käest, et mis mina arvan sellest, kui Eestis oleks kahekojaline parlament? Ta kiitis president Konstantin Pätsi, kes tema arvates oli suur riigimees, vaatamata kalduvusele autoritaarsusse, ja tugev õigusteadlane.

Nagu teada, president Pätsi eestvedamisel kehtestati 1. jaanuarist 1938. aastal jõustunud põhiseaduses (nn Pätsi põhiseadus) Eestis kahekojaline parlament: Riigikogu, mis koosnes rahva poolt valitud 80-liikmelisest Riigivolikogust (muide, parteid olid keelatud) ja 40-liikmelisest Riiginõukogust, kuhu kuulusid ameti poolest mitmesuguste erialade juhtivisikud, kellest kümme nimetas president oma eriõiguse alusel.

Ütlesin Uibopuule, et omal ajal minu poolt suure kiiruga, s.t paari päevaga koostatud põhiseaduse eelnõu oli presidentaalne just sellel eesmärgil, et veidigi leevendada meie (välis)vastaste arvamust, et uue Riigikogu poolt tõenäoliselt vastu võetava parlamentaarse põhiseadusega, mis kehtib ka täna, võib tekkida olukord, kus meil tekib uus riik (nii on see kombeks näiteks Prantsusmaal). President Pätsi kahekojalise parlamendi ma jätsin eelnõust meelega välja, kuna see oleks tol ajal olnud meie ühiskonnas utoopia.

 Uibopuu ütles, et väga tähtis on see, et nn alamkojas vastu võetud seadus läheb omakorda läbivaatamisele nn ülemkotta ja juhul, kui see on alamkoja seadusega päri, siis võib president kas või „une pealt“ (tegelikult ütles ta, et kas või „vintis peaga“) oma allkirjaga selle seaduse välja kuulutada.

Presidendi kantselei juristidel käib töö üle jõu

Prof. Uibopuu seisukoht oli väga õige. Allakirjutanu on sellest ka varem kirjutanud. Meil kehtib kummaline olukord (mida mainis ka Uibopuu), kus presidendi kantseleis on tööl vaid paar juristi, kes peavad siis ütlema presidendile, kas ta võib ühe või teise seaduse välja kuulutada või mitte.  Need ülesanded on täna presidendi kantseleis töötavatele juristidele selgelt üle jõu käivad. Pikka aega oli selle eesotsas tänane õiguskantsler Ülle Madise, kellel puudub doktori teaduskraad õigusteaduses (mida see ametikoht eeldab), tal on „ainult“ filosoofiadoktori kraad juhtimises (kõik armastavad juhtida? Vanasti öeldi, et ainult jumal juhatab?), mis on saadud Tallinna Tehnikaülikoolist, mitte aga Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast?! Tekib küsimus, kas see „juhtimise“ doktorikraad on viinud noore õiguskantsleri selleni, et ta ei oska lugeda EV põhiseaduse paragrahvi 60 kolmandat lõiget, mis ütleb: “Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogus eelmiste valimiste aastale.“ Ei ühtegi sõna eelvalimistest ja e-valimistest... Tahaks teada, kes vastutab!

 Juttu tuli ka president Meri juriidilistest teadmistest, mille kohta Uibopuu ütles, et juurast ei tea president mitte kui midagi, ja tõi näite sellest, kuidas president Meri oma esimese presidendiksoleku aja alguses kuulutas välja dekreedi nr 1, millist õigust tal kehtiva põhiseaduse järgi ei olnud…

 Kuna Uibopuu valdas paljusid keeli, siis küsisin tema käest ka seda, kuidas tema arvates president Meri keeli oskab. Ta ütles, et saksa keelt valdab Meri väga hästi (n-ö kodune keel), inglise ja prantsuse keel on aga kehvapoolsed.

Professor Uibopuu põnev taust

Sain prof. Henn-JüriUibopuuga hästi läbi, ja kui ta Eestit külastas, saime ikka tavaliselt kokku. Meil oli ka ühine huvi – muusika. Ta oli tervele maailmale peaaegu paar ringi peale teinud ühe tantsuorkestriga, kus ta oli kontrabassi- ja tromboonimängija. Viimane kord, kui Tallinnas kokku saime, rääkis ta, et neil oli Salzburgi ülikooli õppejõudude sümfooniaorkestri kontsert, kus ta mängis trombooni. Esitati Mozarti ja Beethoveni teoseid. Ta kutsus mind korduvalt Salzburgi ja oma maalilisse maakodusse, kus tal oli ka oma lehm. Kahjuks jäi mul nii Salzburgis kui ka tema maakodus käimata. Henn-Jüri Uibopuu oli väga omapärane isiksus, kellest võiks väga pikalt pajatada.

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor

[fotoallkiri]      MÕTLEB TULEVIKULE: Siim Kallast ei näi huvitavat Reformierakonna allakäik, pettus e-valimiste korraldamises, selle erakonna ülbus ja pidev kaugenemine Eesti elanikkonnast, vaid ainult see, et saada tulevaseks Eesti Vabariigi presidendiks. Foto autor Tallinna Televisioon.

Jaga |