Keskerakond - uhke laev poliitikamerel

Usun, et iga keskerakondlase hinge soojendab teadmine, et lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste eel on rahva hulgas kõige kõrgem just Keskerakonna toetus. Inimesed on solvunud ühe kõige häbematuma vale peale kodukulude allaviimisest. Nad on arusaamatuses, kui kuulevad, et esimese vile peale leitakse kolmkümmend ja kuuskümmend miljonit nendest palju paremini elavate inimeste toetamiseks teistes Euroopa riikides, kuid seda raha ei leita Eesti õpetajate ja päästjate palkade tõstmiseks. Hämatakse, et koole on liiga palju, ja seepärast ei saa õpetajatel palka enne tõsta, kui suur hulk koolidest pole kinni pandud.

Inimesed, kes ei taha Eestist ära minna ning soovivad omas kodus elada ja töötada, näevad ja mõistavad üha enam, et ainuke jõud, kes tahab ja suudab aidata igat inimest, on just Keskerakond. Seda on näidanud reaalsed teod Eesti suurimas omavalitsuses Tallinnas, mida juhib Keskerakond. Need on töökohad tööpuuduse tippajal; need on munitsipaalkorterid; need on toetused hinnatõusu leevendamiseks; see on tasuta ühistransport. Ja veel palju muud, näiteks apteegisoodustused.

Inimesed mõistavad, et kui nad toetavad Keskerakonda, siis hakkab kogu Eestis nii olema. Inimesed on näinud Keskfraktsiooni pingutusi Riigikogus elektrihinna, toidu- ja lastekaupade hindade alandamisel, sest need on kõrged just riiki juhtiva koalitsiooni poolt põhihinnale lisatud kaudsete maksude tõttu. Oleme näinud võitlust koolitoidu eest kõikides kooliastmetes, reaalse lastetoetuse eest, matusetoetuse taastamise eest jne. Inimesed saavad aru, et Keskerakond viib need taotlused ellu. Oma kongressi eel võime kinnitada, et me teeme need asjad ära, sest - Keskerakond töötab!

Kuu aega enne kongressi on Keskerakond vaba oma varasematest võlgadest. Need, kes puhusid pasunaid ja lõid trummi Keskerakonna pankrotistumisest, võivad nüüd oma pasunad ja trummid kõrvale panna. Mul on hea meel, et ei leidnud toetust nende erakonnakaaslaste ettepanek maha müüa oma büroohoone, maksta selle eest saadud rahaga võlad ära ja edasi toimetada vabas õhus. Nagu inimesele, nii on ka erakonnale tähtis tema kodu.

Kindlasti ei saa mööda minna tõsiasjast, et kahe kongressi vahel lahkus meie hulgast grupp poliitikuid, kes olid saanud kõrgetele positsioonidele tänu Keskerakonna toele ja meie kõigi ühisele tööle. Neile hakkas tunduma, et nad ise ongi geeniused, keda vääriliselt ei hinnata. Kuid mäletame, et nad ei tegelnud oma geniaalsuse tõestamisega, vaid koduerakonna laimamisega. Nende suureks lootuseks oli Keskerakonna peatne pankrot. Vanemad erakondlased küllap mäletavad ka varasemat „geeniuste" gruppi, kes suutis isegi Arenguparteikese luua. Kus nad täna on? Kes seda parteid veel meenutab?

Viimased lahkujad osutusid veel sisutühjemaks - vaatamata kõlavatele sõnadele ei suutnud nad luua mingit ühendust, vaid pudenesid erinevate peremeeste tiiva alla, kust siis nüüd püüavad Keskerakonda sõimata. Veel kõvemini ja veel kõlvatumalt, kui nad keskerakondlastena oma tänaseid peremehi nuhtlesid. Eks neil ole probleeme usutavusega - mõne endise keskerakondlase silmis olen märganud kurbust ja kadedust, kui ta vaatab Keskerakonna poole; võib-olla kahjutunnetki. Kõvasti nad seda ei tihka tunnistada. Ehk nutavad öösel patja?

Ka meil on sellest üht-teist õppida. Liiga kaua hoidsime neid endi keskel ja lasksime end mürgitada. Iga sõbralik järeleandmine ainult suurendas hilisemate lahkujate ülbust ja lasi neil erakonda kahjustada. Nüüd, valimiste eel kuulen mõnda erakonnakaaslast kurtmas, et mõnes omavalitsuses ei taha meie oma erakonna liikmed tulla Keskerakonna nimekirja, vaid üritavad minna koos „kodumuruga", soovides nagu kahes sadulas korraga istuda. Nad millegipärast ei mõtle, et ühel hetkel hakkavad hobused eri suundades kappama, ja jalgevahe võib rebeneda.

Aitame neid, vabastame nad Keskerakonna sadulast! Meie erakond on piisavalt rikas ajaloo, tegude ja eelkõige inimeste ühiste püüdluste poolest. On, mille üle uhkust tunda, ja kui keegi häbeneb minna oma erakonnaga koos edasi, pole ta ju hingelt enam ammu keskerakondlane. Seega on õige lõpetada ka formaalne suhe.

XIV kongressile läheb 14 000-liikmeline Keskerakond nagu suur uhke laev, kes on oma sadamasse sildunud ning keda omad ja poolehoidjad uhkusega imetlevad ning keda vastased ja laevast maha kirjutatud kadedusega kiibitsevad. See laev peatub korraks, et koguda mõtteid, täiendada meeskonda ja taas suunduda poliitikamerele aitamaks Eesti inimesi paremale elule.

KALEV KALLO, Eesti Keskerakonna asutajaliige

Jaga |