Peapööritus edusammudest on möödas

Rahva enamik aga kõigest hoolimata toetab võimulolijaid ja on toimunud arengutega rahul.

Siiski mitte kõik.

Rõõm ja rahulolu

Eesti 2010-2011 inimarengu aruande (IA) järgi hindab viimase 20 aasta muutusi positiivselt ainult põliselanikkond. Teised Balti rahvad ja siia sisse rännanud hindavat toimunut IA mõõdikute järgi tublisti allapoole nulli.

Lätis ja Leedus on muutused rõõmustanud veerandit rahvastikust, kurvastajaid on hoopis rohkem. Eestlaste ülioptimism meenutab liiga palju nõukogulikku võltsoptimismi. 20 aasta tagust elu peab praegusest paremaks Eestis 45% rahvast, Leedus 48% ja Lätis 56%. Me oleme olnud endistest liiduvabariikidest kõige edukamad, kuid liigne eneseimetlus sarnaneb põhihariduseta noore kelkimisega, et kõigist teistest koolist väljalangejatest olid temal kõige paremad hinded.

Illusoorne reaalsus

Eestis määrab mõneti vastuolulise rahulolu alates Pätsi autoritaarse režiimi sisseseadmisest „õukonnameedia", mis valitseva eliidi huvides loob rahvale illusoorse reaalsuse.

Näiteks hiljuti küttis meedias kirgi lasteaedade rahastamise teema. Osa tallinlasi kindlasti ei tea, et Tartus pole lasteaedade remondiprobleeme eeskätt seetõttu, et siin lasteaedu lihtsalt napib. Siin hakatakse lasteaedades varjualuseid ümber ehitama siseruumideks.

Nõukogude ajal oli partei ja valitsuse ülistamine sunduslik, nüüd nõuab avalikkus seda ise. Oleme unustanud, et perestroika algul hääletas Eestis kompartei kandidaatide poolt üle 90% rahvast.

The Legatum Institute'i „õitsenguindeksit" kommenteerides märkis Ivi Anna Masso, et oleme „rahulolematud enam-vähem kõigega", vaatamata objektiivsetele näitajatele. Ilmselt peegeldub selles hirm tuleviku ees ja süütunne alatoidetud laste ees, kelle võimalused hädavajalikuks enesearendamiseks on peaaegu olematud. Ühiskonna tulud voolavad rikaste taskutesse. Pensionäridel on vabadus valida, mida mitte osta ja millal söömata olla.

Suhtumine kõige nõrgematesse on inimsuse mõõt. Keskerakond pole neid kunagi unustanud; seepärast teda ühed vihkavad ja teised toetavad.

IA näitab, et eluga rahul olemist ei määra väärtused, vaid sissetulek. Rikkamatest on eluga rahul 90% ja nende rahulolu kasvab, vaesematest on eluga rahul 30% ja nende rahulolu väheneb. Nende kahe grupi vahele jäänute rahulolu hakkas kahanema masu ajal. USA poliitilise filosoofi John Rawlsi arvates on ühiskonna üle ideaalne otsustaja teadmatuses sellest, millisesse staatusesse ta sünnib ja kus elab, ning täiuslik valik on halvima vältimine ehk heaoluriik.

Kord ja kaos

Eestlased on rahulolematud ka traditsioonilise ühiskonna, et mitte öelda ühiskonna kui niisuguse, hävimise pärast. Parempoolsed ei suuda ühiskonda põhimõtteliselt näha. Inimene on kooseluline olend, kuid šokiteraapia on muutnud elu Eestis olelusvõitluseks turgudel.

Kõrgreligioonidele ühine on arusaam maailmast ja korrast. Egiptuses oli m'at, Indias Rīta, Hiinas Taiji, Kreekas kosmos kuni Piibli ja Koraani arusaamadeni korrast.

Kurjus püüab seda hävitada. Üks räägib inimese ja Jumala samasusest, teine nõuab õigusi; ühele on olulisemad ühiskonna, teisele isiklikud huvid; üks rõhutab solidaarsust, teine egoismi. Üks ohverdab ennast, teine kaasinimesi enda eest.

Eesti eliit on enda eest ohverdanud algul kõige väetimad, kes enda eest seista ei jõua; ja lõpuks teevad nad seda kõigiga. Kapitalism on nagu hunt, kes murrab mitte ainult toiduks, vaid nii palju kui jaksab. Hea näide sellest hävitustööst on looduse arutu saastamine või ka EELK soov omastada rahva raha eest varemeist taastatud Tallinna Niguliste kirik koos seal olevate kunstivaradega. Raha muutis tühiseks nii teise inimese kui ka looduse; see on kapitalismi edu pant. Seda on raske omaks võtta katoliiklusel, veel raskem Idamaadel.

Turufundamentalism on nii teoorias kui ka praktikas põhimõtteliselt väär. Turg peab toetuma riiklikule või üleilmsele korrale, mitte kaosele. Üksinda rabelemine ei aita. Rabeldes kraavis vajub inimene kaelani mutta ja abistada saab teda vaid kindlale pinnale toetades.

Riiklik kord ja distsipliin tagavad vabaduse ning õigluse ja lõpuks ka õnne.

Viimane piir ületatud

Inimene peaks kuuluma maale, mitte maa inimestele. Maa eraomand ei saa olla absoluutne, muidu poleks võimalik ka näiteks liiklus. Meie esivanemad, kes on pea 11 000 aastat elanud metsade keskel ja 5000 aastat metsade vahel põldu harinud, hüüdsid end maarahvaks.

Ebaõiglane ja jõhkralt ellu viidud maareform hävitas maaelu ja põllumajandust rohkem kui stalinlik kollektiviseerimine, sest puudus ühistegevus. Mida vähem on maal tööd, seda vähem on seal koole, kauplusi ja muud olulist. Mida vähem on hädapärast infrastruktuuri, seda vähem on inimesi. Ja vastupidi. Setude rahvakillule ja kultuurile, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse, lõpu tegemiseks piisab Värska gümnaasiumi sulgemisest. Töötus ning madal palk ja pension vähendavad tarbimist ja seega majanduskasvu. Madal sündivus tähendab ka tulevikus vähem sünnitajaid. Surnud ringist aitab välja tulla tugev riiklik poliitika. Reformierakond on õigeks pidanud vastupidist.

Inimene on ka looduslik olend ja tehiskeskkond võõrandab inimese nii iseendast kui ka teistest, mida näitab väga hästi parimaks Eesti filmiks pärjatud „Sügisball". Linnas on kihelkondlikkus või muu kogukondlikkus kadunud ning inimesel aitab uues keskkonnas toime tulla sotsiaalsüsteem. Eesti kulutused sotsiaalsüsteemile on aga EL-i ühed väiksemad.

Inimlik sai tekkida ja on saanud püsida ainult tänu suurema grupi ühisele hoolele järeltulijate eest. Meie väike sündivus tuleneb uuringute järgi peamiselt majanduslikust puudusest ja ebakindlusest. Vanasti olid ja väljaspool Euroopat on siiani abiellujad omade klasside või sugukondade esindajad. Surmani koos elamiseks on ajalooliselt vaja olnud varalist kindlustatust. Nii lihtsal põhjusel on perekond kapitalistlikus Läänes sageli ja meil valdavalt kadunud.

Piibel peab inimsuhteid reguleerivatest seadustest kõige olulisemaks vanemate ülalpidamist. See eristab meid loomadest, aga mitte enam kauaks, sest pensionid võivad hoopis ära kaduda.

Kas rahva meel on muutumas?

Ühiskonna kõige rahulolevam osa on õppurid. Nemad ei adu, et peavad varsti hakkama ülal pidama nii oma lapsi kui ka vanemaid ning et seda suudavad vähesed.

Meie lapsemeelne ja orjalik leplikkus on maailmas ebatavaline, mujal pole kriisi viinud valitsust suure „hurraa" saatel tagasi valitud. Mis võim see on, mis elab 20 aastat põhimõttel „riigil raha ei ole"? Ei lastele leivaks (koolitoiduks), ei Jaan Ehlvesti rahvusvahelistele võistlustele saatmiseks, ei eesti kunsti sünni- ja kujunemislinna Tartusse kunstimuuseumi ehitamiseks. Igal inimesel on oma märgilise tähendusega valdkond, mille jaoks raha pole piisanud. Nende ülesloetlemiseks pole piisavalt ruumi üheski meie ajalehes.

Ameeriklased on õnneks hakanud taipama, et nad „on elanud valesti": 99% rahvast rügab tööd ja kannatab puudust, 1% paneb valdava osa tuludest oma taskusse. Võim ei kuulu seal maal ei Kongressile, keda usaldab 15% rahvast, ega presidendile, vaid pankuritele ja suurfirmadele, kes on rahva võlaorjusse aheldanud. Ka Eesti inimesed on ärkamas: kes märkab hinnatõusu, kel puudub raha valutavaid hambaid ravida, kes ei pääse õigel ajal arsti juurde, keda kiusatakse tööl, kes kannatab koolide sulgemise tõttu...

Kui aga inimestele öelda, et nad on selle ise valinud, siis nad kas ei mõista ütlejat või vihastuvad tema peale. Rahva meelest on süüdi riigikogulaste kõrged palgad, Tallinna Televisioon või Savisaar.

Eestis oodatakse uue partei sündi. Ilmselt saab see olema padupopulistlik ja võimeline tegema üksnes kosmeetilisi ning mikroskoopilisi muutusi. Aga mine tea - sõltub, kellega asutakse koostööle.

Plaanid arendada majandust inimvara arvelt on hukatuslike tagajärgedega. Kuidas meelitada Eestisse investeerijaid, kui siin pole ei inimesi (tarbijaid) ega kvalifitseeritud tööjõudu? Võimekamad lahkuvad. Siia jäävad haiged ja vanurid. Eesti ei vaja asjade käigu muutmiseks mitte uut parteid, vaid uut kurssi. Reformierakond on olnud võimul 14 aastat.

Vahest aitab?

KARL LUST (SDE), Tartu

[esiletõsted]

Eesti eliit on enda eest ohverdanud algul kõige väetimad, kes enda eest seista ei jõua; ja lõpuks teevad nad seda kõigiga. Kapitalism on nagu hunt, kes murrab mitte ainult toiduks, vaid nii palju kui jaksab.

Ebaõiglane ja jõhkralt ellu viidud maareform hävitas maaelu ja põllumajandust rohkem kui stalinlik kollektiviseerimine, sest puudus ühistegevus. Mida vähem on maal tööd, seda vähem on seal koole ja kauplusi.

Meie lapsemeelne ja orjalik leplikkus on maailmas ebatavaline, mujal pole kriisi viinud valitsust suure „hurraa" saatel tagasi valitud.

[illustratsioonitekst]

VÕID KINDEL OLLA

Kolmekordistame kütuseaktsiisi ja lisame seda ohtralt ka elektrile!

Tagame võimul olles omale hea palga ja kopsaka lisatasu!

Õppelaenu hüvitist lastega tudengitele ei taasta me kunagi!

Teeme töötaja koondamise veel lihtsamaks ja odavamaks!

Jaga |