Muljekatkeid ühest kommentaarist peaprokurör Norman Aasa artiklile „Prokuratuuri kaitseks"

Ajaloost teame kõik, kuidas kuri pilk kaetatavale oli piisav põhjus lossikeldri piinapingile saatmiseks. Ainuüksi kellegi kahtlustamisest nõidumises piisas uppumiskatse (aj. veeproovi - Toim.) läbiviimiseks ja ketserluse viljeleja olemise lõpp-punkt oli tuleriit.

Kui kärbsetapjast karjapoiss korralikult ette võtta, kalastajale sõnad peale lugeda, metsateel sipelgaid massiliselt laiaks litsuvat noornaturalisti pisut noomida, siis algkoolilastest sääsetapmisvõistluse võitjad on lausa massimõrvarid.

Kui kapitalistliku ühiskonna vääriliselt vaadata kõike läbi rahaprisma, siis on prokuröride poolt sisuliselt põhjendamatute süüdistustega tekitatud kahju parteidele väga suur. Millele kulutavad parteid oma raha? Suurim kulukomponent on suunatud mainekujundusele, valijate, poolehoidjate ja muidu edumeelsete kodanike ühistegevusele, kogu ühiskonna ja riigi edendamisele meile kõigile parema elu tagamiseks.

Mida pakub meile riigiprokuratuur? Ebamäärast küsimust: 500€ või oli see ikka 600€? Tule taevas appi!

Loomulikult kerkivad õigustatud küsimused ja neid ei ole teps mitte vähe. Kas arvatav manipulatsioon õiguskaitseorganitega ei kujuta juba ohtu kogu riigile ja rahvale tervikuna, igale üksikule inimesele eraldi, kaasa arvatud kõrgeimal tasemel rahvaesindajad? Siin on põhjust tõepoolest sügavamateks mõtisklusteks argielust oluliselt laiemal üldisemal küsimusel ja peaprokuröri artikkel on siin hea eeskuju.

Seega - üldjuhul karuteeneid õiguskaitseorganitelt Eesti riik ja rahvas enda suhtes ei oota, ei taha ning ei pea seda ka taluma. See kriitika, millele peaprokurör üritab nüüd vastata, ongi ühiskonna üks reaktsioone. Kas ka piisav? Ei tea.

Kommentaari lähetas toimetusele keskerakondlane T. R.

Jaga |