Mittetäielik pommirünnak Londonile

GWYENNE DYER,      20. juuli 2005


Tony Blair lahkus G8 tippkohtumiselt, et olla koos londonlastega raske katsumuse hetkel ja selle eest ei saa teda süüdistada. Asi ei olnud tema juhikäe vajamises, sest nelja väikese pommiga tulid päästeteenistused hästi toime. Tabloidajalehed oleksid lihtsalt Blairi „risti löönud", kui ta ei oleks kohale tulnud ja üldsusele oma kaastunnet näidanud.
Tema kaastunne oli kahtlemata siiras, kuid tema sõnad kõlasid võltsilt. Hääldus oli britilik, aga jutt käis sellest, millest räägib George W. Bush – väärtuste ja eluviisi kaitsest. Ta ei maininud jumalat, järelikult on ta veel britt, aga ma olen kindel, et kuulsin teda kasutamas mister Bushi lemmiksõnu „vabadus" ja „kindlameelsus". Olen üsna kindel, et londonlastele need mõisted muret ei valmista.
London on pommidega palju kokku puutunud. 1940. aasta septembrist detsembrini tapsid sakslaste pommid 13 339 ja vigastasid 17 939 londonlast. 1944. aastal tabasid esimesena seda linna juhitamatud raketid VAU-1 ja aasta lõpul esimesena kaugmaaraketid VAU-2 (igaühel koormaks tonn lõhkeainet). Teise maailmasõja jooksul hukkus sakslaste pommide läbi 30 000 londonlast ja 750 000 kaotas oma kodu.
Aastatel 1971 kuni 2001 oli London sihtmärgiks IRA erinevate rühmituste 116 pommile. Need tapsid ainult 50 inimest ja haavasid umbes 100. Ja mitte ühelgi korral pärast neid pommiplahvatusi ei arvanud londonlased, et rünnakud on sihitud nende väärtushinnangute ja eluviisi vastu.
Neile oli üsna pea selge, et rünnakud toimuvad Suurbritannia välispoliitika või tema sõprade ning liitlaste poliitika pärast. Pommitamiste erinevad korraldajad tahtsid Suurbritannia väljaastumist Teisest maailmasõjast, briti sõdurite lahkumist Põhja-Iirimaalt või Lähis-Idast.
Räpane teguviis see pommide panemine, aga panijad on tavaliselt kainelt mõtlevad ratsionaalsete eesmärkidega inimesed ning peaaegu kunagi ei huvita neid kellegi väärtushinnangud või elulaad.
Londonlased tegelikult mõistavad seda ja saavad aru, et tegemist on käputäie inimestega, kes on valmis huupi tapma, sundimaks valitsust oma poliitikat muutma. Praegusel juhul isegi ei teata, millise terrorirühmaga oli tegemist. Õnneks on nad kõigest terroristid ega saa kuigi paljusid inimesi vigastada.
Selline teadmine tekitab ükskõikset suhtumist pommidesse, sellest oli ka tol hommikul märke. Ma pidin keskpäeval minema järele oma tütrele Harley tänavale. Bussid ei liikunud ja metroo oli suletud, politsei oli sulgenud paljud tänavad, aga kõik leidsid oma viisi liikumiseks. Kas siis jalgsi või autoga. Päästeautod tõmbasid lihtsalt teeserva, lasksid mööduda ja jätkasid siis oma teed.
Ma mäletan end mõtlemas, et võib-olla oligi parem, et pommid plahvatasid siin ja mitte mõnes Ameerika linnas. Isegi terroristide pomme Londonis võib Bushi valitsus kasutada argumendina inimeste vangistamiseks (toim – Kuubal, Quantanamos), ameeriklaste kodanikuõiguste piiramiseks ja ehk isegi mõne riigi vallutamiseks. Üks pomm kusagil Ameerikas ja sellisele käitumisviisile oleks antud roheline tee kuni aastani 2008.
Aga Londonis nii ei juhtu. See võis olla muidugi minu fantaasia, ent ma arvasin ennast kuulvat londonlasi pomisemas: „Neetud terroristid. Eksivad alati. Kui nad oleksid seda teinud vaid kaks päeva varem, siis ei oleks meile usaldatud 2012. aasta aadrit laskvaid olümpiamänge."
Autor saatis oma kirjutise elektronpostiga paljudele Euroopa väljaannetele

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)