Usk, kodanik, riik.

Põlvest põlve, sajandeid unistasid ja püüdlesid meie esivanemad suure eesmärgi poole - koondada EESTI MAA JA RAHVAS ühe katuse alla EESTI RIIGIKS. Tartu rahulepinguga see unistus täitus. Eesti rahvas sai iseseisvalt oma elu korraldada vaba rahvana vabal maal.

(Algus 17. märtsi Kesknädalas)

Meil on siit palju õppida.

Omal ajal olid nad [Arnold Rüütel ja Siim Kallas] kaks kõva kommunisti, aga täna mõtlevad täiesti erinevalt. Rüütel näeb Eesti arengu liikumist kiirusel 50-70 km/tunnis. Aeglaselt sõuad, kaugemale jõuad - et piirkonnad ja elusektorid suudaksid sammu pidada. Kallas kihutaks 100-150 km/tunnis ja kui vähegi saaks, siis ka 250, et jõuda rikkaimate riikide hulka.

Kui sinna oleme jõudnud, siis peaksime sellise loogika järgi trügima esimeseks, ja kui selle oleme ka saavutanud, kuhu siis...?

Kallase pragmaatiline mõtlemine sobib äris, panganduses, ka partei juhtimises, kuid mitte riigi poliitikas, s.t terve ühiskonna tasakaalustatud arendamisel. Nagu tavalises maanteeliikluses, nii ka ühiskonna arengus näitab tormamine kergemeelsust, inimeses tasakaalu puudulikkust. Kergatslik juht võib hukutada enda ja kaassõitjad, aga oma süüd ta ei tunnista, vastutada ei taha. Pragmaatiku jaoks on edasiviivaks jõuks  konkurents ja ta peab täiesti normaalseks eluvõitlust, kus tugevam on peal ja nõrgemad kuuletuvad. Võimuvõitluses on tal eesmärgiks ainult tipp, mitte koostöö ja õiglane eluprobleemide lahendamine.

Loojaliku tee valinud riigil

on võimalikult kaugele ulatuv arengunägemus ja puudub tormamissoov, sest ta naudib oma rahulikke mõnusid.

Eesti Vabariigis valiti Lennart Meri ja teiste pragmaatikute  eestvedamisel materialismi kalduv arengutee, mis tähendas - primaarselt tarbida ruttu ja palju elumõnusid. Endistele kommunistidele-materialistidele oli see loogiline jätk kommunismile liikumisest, kuhu, nagu näeme, on mõned neist oma rikkuselt ka jõudnud.

Eesti riigi loojalikul suunal liikumisel on vaja  esimesele kohale panna riigi terviklikkuse hoidmine, s.t põlistada Tartu rahuleping ja patriootlike riigikodanike arvu suurendamine. Riigi poolt järjekindlalt toetada lastega peresid, lastega  peretalusid ning muid laste kasvatamise ja koolitamisega seotud asutusi. Perekond on ühiskonnas süsteem, kus laps, uus riigikodanik, kõige paremini saab kasvada. Perekond on riigikodanike kasvuhoone. Riigivõimu suhtumisest perekonda ja lastesse saame aru võimuesindajate tegelikust suhtumisest oma riiki. Kui tõsiselt soovitakse iseseisvat, stabiilset riiki, siis tehakse rõõmuga kulutusi aateliste riigikodanike kasvatamisel.

Tervete, lojaalsete riigikodanike kasvukeskkonna ideaalvariant Eestis on talu. Talulastest kasvavad tugevad, terved, võimekad ja aatelised riigikodanikud. Isatalu ja koduküla jäävad inimese hinge terveks  eluks - see on lapsepõlve kuningriik, millest on loodud kauneid laule põlvkonniti. Eesti talus on põlvest põlve välja kujunenud töökus, tervislikud eluviisid, perekondlike-kristlike väärtuste austamine.

Kristlik maailmakäsitus õpetab ligimest armastama nagu iseennast. Inimene, kes lapseeast on saanud heasoovliku, koostööd pooldava,  kristliku kasvatuse, suudab täiskasvanuna ka rasketes olukordades jääda oma põhimõtetele kindlaks ja teha õiglasi otsuseid. Riigikodanikuna on ta oma perekonna,  riigi ja õigluse eest seisev patrioot. Kõigi meie igapäevased teod, mõtted, tunded peaksid toetama tugeva, püsiva perekonna mudelit. Tugevatest perekondadest kujuneb  tugev Eesti riik.

Inimühiskond nagu inimorganismgi

saab terveneda, kvalitatiivselt muutuda, kui ta on oma viga elik pattu avalikult tunnistanud ja palunud kannatajatelt andestust.

Tulevikus samalaadsete kuritegude vältimiseks on ohvri (Eesti riik) kohus kuritegu avalikustada ja nõuda kohtupidamist kurjategija üle. Kogu ühiskeskkonna (teised riigid) kohus on teostada sündmuste põhjalik juurdlus ja anda (rahvusvahelise) kohtu poolt hinnang tegudele ja teostajatele. 

Stalini-aegne terroristlik riigivõim, kus osalesid aktiivselt ka Eesti kommunistid, vangistas, piinas, tappis venelasi jt rahvustest inimesi, kes elasid kurjuse impeeriumi võimuhaardes.

Meie, nõukogudeaegsed inimesed,

teame, et kõik toimus kommunistliku partei organiseerimisel ja juhtimisel. Sinna kuulusid ka Eesti kommunistid. See tapjate partei muutis vägivaldselt nii venelaste ja eestlaste kui ka mis tahes muust rahvusest inimeste elukohti ja riikide territooriume. Seda kõike tehti seaduslikult. Inimene või terve perekond kuulutati rahvavaenlasteks ja koristati eest ära.

Praegu näitab elu, et Eesti Vabariigis püütakse Stalini-aegseid kommunistliku partei kuritegusid kinni mätsida, õigustada ja isegi seadustada, nagu seda teeb uus piirileping. See tähendab, et kommunistliku partei vaimsus elab edasi meie endiste kommunistide hinges, kes on ka praegu võimu juures. Riik tervikuna ei ole neile tähtis, vaid oluline on olla iga riigikorra ajal eesotsas, s.t kõige suurema rahakoti juures, mis ongi materialisti peamine eesmärk. Nende hundidemokraatia järgi võib Setomaa ja setode kui ühe osa Eesti Vabariigi kodanike suhtes käituda ka reeturlikult. Neid võib nagu pärisorje kinkida koos oma varaga teisele peremehele. Kas see pole omadele naeratusega noa selga löömine? Kas see pole nagu Piiblis, suuandmisega 30 hõbeseekli eest oma sõbra ja õiglase inimese reetmine?

Kas see pole uus Molotovi-Ribbentropi salakokkulepe territooriumide jagamiseest, kus väiksema ja nõrgema - Petserimaa - üle otsustavad suured -  Toompea ja Kreml?

Jeesus Kristus käskis

õppida elumärke tähele panema, et varakult aru saada hukatuslikust elusuunast, et oleks võimalik veel pöörduda õigluse teele tagasi. Riiki võrreldakse sageli laevaga. Meie ilusa  "Estonia" põhjaminek 1994. aastal toimus peaaegu vahetult peale seda, kui oli Lennart Meri poolt Eesti Vabariigi põhiseaduse räige rikkumisega põhja lastud Eesti õigusriik. Endistest kommunistidest eestlaste, mitte venelaste ega sakslaste poolt juhiti Eesti kodanike peksmist Lihulas selle eest, et rahvas püstitas mälestusmärgi riigi iseseisvuse eest langenutele. Eesti riigilipu jalge alla tallamine riigi enda pealinnas Tallinnas 2007. a. - sadistlik jõudemonstratsioon selgete paralleelidega 1940. aastate terrorist Eesti riigi ja rahva kallal. Need on materialistide-pragmaatikute õiglusereetmise viljad, kommunistliku ideoloogia mürgised marjad.

Eestlased tajuvad ebakindlust tuleviku suhtes ja lahkuvad, põgenevad Eesti riigist üksikult ja perekondadena. Kas laseme edasi oma riigil hääbuda või teeme pöörde ja hakkame oma koduriiki kaitsma lammutamise vastu, ehitame oma Eesti üles õigluse kaljule, nagu Piiblis õpetatakse, tõstame "Estonia"  üles?

Eesti okupeerimises Venemaa ja vene rahva süüdistamine

on eesti endiste kommunistide KGB-lik võte veeretada kompartei kuritööde süükoorem vene rahva kaela. Kompartei orjadena kannataja poolel olevad eesti, vene jt rahvad ässitatakse üksteise vastu, et viia tähelepanu kõrvale peamiselt süüdlaselt, rahvaste timukalt - kommunistlikult parteilt. Selle timuka kirvest aitasid agaralt tõsta ja langetada ka meie enda, eesti kommunistid. Just nendelt, esmajärjekorras omadelt eesti kommunistidelt tuleb küsida vastust inimsusevastaste kuritegude kohta nii eesti rahva ja Eesti riigi kui ka vene ja teiste rahvaste vastu. Möödunud aegade kuritegude tunnistamine ja andekspalumine peab algama meie omade, eesti kommunistide poolt, sest andeksand saab võimalikuks ainult pärast andekspalumist.

Miks presidendid Meri ja Rüütel

seda ei teinud? T. H. Ilves vähemalt lubas. Eesti riigi iseseisvuse suurim vaenlane on oma poliitiku arglik, müüdav hing.

Vabas Eesti riigis ei ole seljataga püstoliga politrukki, kes sunniks kätt tõstma vastu enda tahtmist. Seepärast iga Eesti poliitik vastutab ISIKLIKULT iga otsuse eest.

Iga Eesti Vabariigi Riigikogu liige vastutab isiklikult, miks nõukogude ajal Petseri maakonnas töötanud Eesti Vabariigi kodanike tööd ei arvestata praegu tööstaaži hulka samamoodi nagu Võru või Tartu maakonna inimeste tööd.

Vastutab isiklikult, et Petseris sündinud Eesti Vabariigi sünnijärgse kodaniku passi märgitakse sünnikohaks Venemaa. Vastutab isiklikult, et jätkub nõukogudeaegne inimeste psühholoogiline töötlemine, näidates päevast päeva teleris ENSV kaarti, mis kustutab inimeste mälust Pätsi-aegse Eesti Vabariigi ja koos sellega ka kommunistide veretöö selle riigi ja rahva kallal.

Reaalse elu faktid

sõltuvad ainult Eesti riigi poliitikute tahtest. Keegi ei sega, kuidas Eesti riik oma kodanikele tööstaaži arvestab või kuidas vormistatakse riigikodaniku pass. 2006. aastal võttis Euroopa Nõukogu Strasbourg'is vastu otsuse tunnistada kommunism kuritegelikuks režiimiks, aga Eesti endiste kommunistide meelsus on jätkuvalt stalinistlik. Nad ei tunnista kuriteoks Eesti riigi tükeldamist, riigipiiri muutmist, sest siis tunnistaksid nad ka ennast süüdi.

Oleme iseseisev riik, kuulume Euroopa Liitu ja NATO-sse, aga ka tänane Eesti riigi poliitik-materialist pooldab ikka eelkäijate, 120 Stalini-aegse Eesti kommunisti kummardamist Kremli ebajumala poole, kelle altarile annetatakse 5% Eesti riigi territooriumist. Vabariigi Presidendi ametikett, Eesti riigi kodanike küüditamine ja tapmine, kogu riigikorralduse vägivaldne muutmine... Riigikogus istuva endise kommunisti arvates tehti suurele Venemaale liiga, kui Vabadussõjas ka setode põline asuala võideldi Eesti riigi koosseisu.

Tänane Eesti Riigikogu  

on käitunud Setomaa suhtes mitte kaasaegselt, vaid mineviku mõõdupuu järgi - vägivaldselt, orjapidajalikult, nagu pragmaatik ikka.  

Eesti riigi arengus oleme jõudnud Piiblis öelduni: "See kivi, mis hoone ehitajad kui kõlvatuma ära heitnud, see on nurgakiviks saanud" (Luuka evangeelium, 20. ptk 17. s.)

Petseri maakond, Petseri linn ja ligi 600 aastat pidevalt tegutsenud Petseri klooster on Eesti materialisti-kommunisti-pragmaatiku jaoks tähtsusetu ja kõrvale heidetud, aga 1995. aasta suvel Setomaad külastanud Prantsuse suursaadik nimetas Petseri kloostrit Euroopa pärliks.

Riigiehitaja, ära tõuka pühakoda oma riigist välja! Ehita oma väikeriik õigluse alusele!

Kui Eesti president jt poliitikud läheneks õiglaselt Petserimaa küsimustele, laheneksid ka kogu Eesti riigis vaidlused, kes keda okupeeris või vabastas. Kui külvame ise õigluse seemneid, siis saame lõigata ka õigluse vilja.

Meie minevik tuleb selgeks rääkida ja kirja panna, nagu on tehtud Piiblis. Samasuguselt saame teha ka oma paljuvaieldud ajaloosündmustega. Tulgu sellest Eesti Vabariigi kõigi naaberriikide Soome, Rootsi, Taani, Norra, Islandi, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina jt õiglust toetavate rahvaste parlamentide poolt kinnitatud sõnum meile ja kõigile rahvastele, kuidas nemad nägid ja aru said tegudest ja sündmustest, milles eestlased ja venelased üksteist süüdistavad. Moodustame üheskoos rahvusvahelise kohtu, kus üheskoos aitame tõe ja õigluse jalule.

JÜRI VAIDLA, Seto Kongressi vanematekogu liige

[esiletõste]   JÜRI VAIDLA: Iga Eesti Vabariigi Riigikogu liige vastutab isiklikult, miks nõukogude ajal Petseri maakonnas töötanud Eesti riigi kodanike tööd ei arvestata praegu tööstaaži hulka samamoodi nagu Võru või Tartu maakonna inimeste tööd.

[fotoallkiri]  SETO LAULIKUD: Kogu Eesti teab ja tunneb seto laulikuid, ansambleid ja isegi Seto kuningriiki. Setomaalt on tulnud eesti kultuuri palju loomeinimesi: Kukumägi, Sarved, Jääger, Kauksi Ülle jpt. Kuid kui jutt läheb Seto-Venemaa piirile, tekib vähemasti põhjapoolses Eestis mingi piinlik vaikus. Asi püsib lahenduseta. Kaua veel, küsib Jüri Vaidla. Pildil seto ansambel „Siidisõsarõ".

Jaga |