Maailma fosforiidinälg toob Eestisse uued kaevandused

Maailma fosforiidivarude vähenemisest meie meedia ei taha kõnelda. Küll aga võimendatakse pidevalt keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannust, kes iga natukese aja tagant kordab oma rolliteksti hästi päheõppinud tubli näitlejana: „Fosforiidikaevandusi Eestisse ei tule!" Silmakirjalikkuse poolest tuntud Reformierakonna puhul tuleb aga alati eeldada seda, et kui öeldakse üht, siis peagi tehakse hoopis teist. Eriti seda olukorras, kus reformierakondlane ja Viru Keemia Grupi projektijuht Kalev Kallemets pingutab juba aastaid selle nimel, et kaevandused ikkagi tuleksid Virumaale. Teadjamad inimesed saavad aru: minister lihtsalt püüab avalikkust maha rahustada, et inimesed ei läheks liigselt närvi enne õiget kaevandustega alustamise aega.

Rootslased löövad häirekella

Maailma kiiresti kasvava rahvastiku äratoitmise vajaduse ja fosforiiditoodangu kokkukuivamise tõttu ennustatakse fosforiidinõudluse suurenemist 20% võrra juba lähiaastail. Näiteks Hiina, üks suurimaid fosfaatväetiste kasutajaid, tarvitas juba 2009. aastal 11 miljonit tonni, mis moodustas 35% globaalsest turust.

Kui Google'ist uurida, mida kõneldakse fosforiidinappusest maailmas, siis suurimaks mureteemaks on selle tõstnud rootslased. Internetist võib leida Rootsi institutsioonide murekirju sellest, kuidas fosforiidivarud maailmas vähenevad üha suurema kiirusega.

Meid, eestlasi, peaks see eriti murelikuks tegema. Kas rootslased on meie fosforiidivarudele juba pilgu peale visanud? Euroopa suurimad tööstuslikud fosforiidivarud (2936 miljonit tonni) asuvad ju Eestis. Arvestades rootslaste siinset majandusokupatsiooni, oleksid just nemad ilmselt kõige tõenäolisemad Eestis fosforiidi kaevandamise alustajad.

Rootsi Linköpingi ülikooli kodulehel tuuakse näide, kui ülikiiresti nõudlus fosforiidi järele maailmas kasvab - kuni 2008. aasta märtsini tõusis fosforiidihind 14 kuuga 700 protsenti. Sestpeale on hinnad küll mõningal määral langenud, kuid nad on varasemate aastatega võrreldes ikka mitmeid kordi kõrgemad. Fosforiidi tähtsus on seotud sellega, et maailmas on suurenenud toidu, eriti liha tarbimine. Fosforiiti kasutakse põhiliselt fosforhappe, vaba fosfori, fosforväetiste (85% tootmisest) ning söödafosfaatide tootmiseks. Fosforhapet kasutatakse toidulisandites ning pesu- ja puhastusvahendites.

Samal kodulehel väljendatakse muret, et maailma fosforiidivarud on koondunud üksikutesse piirkondadesse. Linköpingi ülikooli esindav Dana Cordell toob artiklis välja, et 2/3 kõrgekvaliteedilisest fosforiidist asub Hiinas, Marokos ja Lääne-Saharas. Fosforiidieksport Hiinast 2011. aastal praktiliselt seiskus, sest Hiina tõstis selle maavara tollimaksu 135% kaitsmaks kodumaist ressurssi ja oma riigi huve.

Paljud Skandinaavia kompaniid on otsustanud boikoteerida Marokot, kes okupeerib Lääne-Saharat ja kontrollib sealseid fosforiidivarusid. Teised suurte fosforiidivarudega riigid on Lõuna-Aafrika, USA ja Jordaania. (Huvitaval kombel Cordelli artiklis Eestit ei mainita kordagi, kuigi rootslastele on ju teada, et nende riigi külje all asub Euroopa suurimate fosforiidivarudega riigike, kus seda maavara kaevandada ja välja vedada tuleks võrreldamatult lihtsam ja odavam, võrreldes Hiina või USA-ga.)

Samas Dana Cordell imestab, miks maailma fosforiidivarude otsasaamise teemal rahvusvaheliselt nii vähe räägitakse. Tema hinnangul tuleks fosforiidinappus lisada poliitilisse agendasse.

Stockholmi Keskkonnainstituudi kodulehel aga tsiteeritakse oma teadurite Arno Rosemarini ja Ian Caldwelli ning Hollandi teadlase Gert de Bruijne artiklit, mis avaldati väljaandes thebrokeronline.eu. Nemad hoiatavad, et juba praegu tuleks vähenevate fosforiidivarude tõttu maailmas häirekella lüüa. Teadlased ennustavad, et praeguste kaevandamismahtude juures saab 30 aasta pärast fosforiit USA-s otsa ja globaalselt lõppevad selle maarde varud 75-100 aasta pärast. 2030. aastaks jõuab fosforiidikaevandamine tippu, pärast mida ületab nõudlus pakkumist juba võimsalt. Suurem nõudlus aga tähendab ühtlasi selle maavara kiiresti kasvavaid hindu.

Rosemarin, Caldwell ja de Bruijne hoiatavad, et fosforiidihindade tõusu tõttu ebavõrdsus juurdepääsul fosforiidile rikaste ja vaeste riikide vahel suureneb ning et sellel on oma geopoliitiline mõju. Nende sõnul muutub fosforiidivarude probleem globaalsete ressursside valdkonnas üheks olulisemaks ja erilist tähelepanu vajavaks.

VKG ei jäta jonni

Euroliidule läheb Eestit meie fosforiidivarude pärast vaja täpselt sama palju kui Islandit kalavarude pärast. Peale külakiikede ja kiviaedade ehitamiseks Euroliidult saadud rahade otsalõppemist tuleb siinkirjutaja hinnangul igal juhul tasumisetund, ja selleks saab eestlastele kuuluva fosforiidi väljakaevamine.

Viru Keemia Grupp (VKG) soovib juba pikemat aega alustada Lääne-Virumaal proovipuurimisi, mis tulevikus läheksid üle ulatuslikuks kaevandamiseks.

12. novembril sai Rägavere vallavanem Virgo Koppel VKG-lt kirja, milles seisis: „Palume edastada keskkonnaministeeriumile valla seisukoht valla huvi osas fosforiidi küsimuses täiendava teabe omandamisest ja läbirääkimistest arendaja ja keskkonnaministeeriumiga."

Kuipalju Koppel valusat teemat käsitlevast kirjast vallavalitsust ja volikogu teavitas, selles lähevad arvamused lahku. Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk annab teada, et kaks nädalat hiljem lähetaski Koppel keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele kirja, milles teatas soovist pidada VKG-ga ja ministeeriumidega läbirääkimisi „leidmaks valla elanike pikaajalisi huve teenivaid lahendusi".

Vallavanema kiri, millest avalikkust ei teavitatud, kutsus Rägaveres esile tormilise vastuseisu, nii et ta oli sunnitud kümnekonna päeva pärast selle tühistama. Kohalik rahvas on seetõttu siiani häiritud, sest selgeks sai: VKG fosforiidihuvi pole kadunud, kuigi vahepeal võis selline mulje jääda. Arvestades fosforiidi väärtuse tõusu maailmas, muutub VKG survestamine kaevanduste alustamiseks hoopis iga aastaga üha tugevamaks.

Praegu käib üle Eesti fosforiidialaste uuringute ja kaevandamise vastu allkirjade kogumine. Viimastel andmetel on juba koos 5600 allkirja.

Islandi eeskuju

Suuremat pilti vaadates on aga siinkirjutaja hinnangul üsna kindel, et fosforiidikaevandused Eestisse vältimatult tulevad. Selle vastu võidelda tulnuks 2004. aastal, mil Eesti liitus Euroliiduga.

Kuid kas 2004. aastal küsis keegi, miks peaksime oma fosforiidivarud Euroliitu astudes loovutama, kui saaksime iseseisvaks jäädes kogu sellest tuleneva rikkuse endale? Ei, sest meedia propagandatorud olid tollal suunatud vaid liitumisele Euroliiduga ja rünnakutele Keskerakonna vastu, kelle liikmetest osa julges liitumisotsuses kahelda.

Just sama küsimuse esitasid islandlased oma rikkalike kalavarude ja püügiõiguste kohta, peatades 2013. aasta keskel määramata ajaks ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga. Otsuse taga oli euroskeptiline paremtsentristlik koalitsioon, kes võitis 2013. aasta aprillis parlamendivalimised programmiga, mis sisaldas liitumiskõneluste lõpetamise nõuet.

Islandi riigi avalik arvamus oli EL-iga liitumise vastu, sest rahvas ei soovinud kaotada kontrolli oma hiiglasuurte kalavarude ja kalapüügiõiguste üle. Islandi peaminister Sigmundur Davíð Gunnlaugsson on öelnud, et Skandinaaviamaadele esitatud EL-i nõudmine makrellipüüki vähendada on suurepärane näide sellest, kui tähtis on säilitada suveräänsus.

„Island soovib selgelt kaitsta oma demokraatiat, kalavarusid ja majandust. Pisikesed eurofiilid peaksid teadma, et Island sõlmis just vabakaubandusleppe Hiinaga ja riigi majandus on taas pöördunud tõusule," tunnistas Briti Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage 22. mail 2013. aastal The Telegraph'ile vahetult enne ühinemise üle peetavat referendumit.

Kalandus annab lõviosa Islandi ekspordist ja riigile laekuvatest maksudest - seda majandusharu võib Islandi jaoks pidada sama suureks varanduseks kui seda on fosforiit eestlaste jaoks. Islandlased mõistsid oma varade väärtust ja, Euroliidust sõltumatuks jäädes, saavad nad selle nüüd suunata oma rahvusliku rikkuse kasvatamiseks.

Vaid kohalikke huve kaitsev valitsus saaks aidata

Ida- ja Lääne-Virumaal elavad inimesed on tänapäeval vägagi hirmul võimaliku fosforiidikaevandamise ees. Siinkirjutaja hinnangul hakkavad eestlased peagi maruliselt võitlema kaevanduste vastu nii nagu nad on kavandatava Rail Balticu raudtee vastu, kuid juriidiliselt on see kaotatud võitlus.

Ise panime end 2004. aastal kuldsetesse käeraudadesse. Tulevik toob meile seetõttu palju lõhutud elusid, saastatud keskkonna, rikutud põhjavee ja üha kiireneva rahvasterände.

Praegu saab teha vaid üht: teavitada avalikkust kaevandamisega kaasnevatest ohtudest. Paljud tublid inimesed eesotsas Juhan Aarega seda ka teevad. Kuid pärast Euroliitu astumist pole me enam peremehed omal maal.

Kes peaks säärases situatsioonis eestimaalasi kaitsma? VKG poolt rahastatavad IRL ja Reformierakond seda kindlasti ei tee. Seda saab teha vaid meie maa ja rahva huve kaitsev uutest inimestest koosnev valitsus. Kesknädal jätkab teemat.

INDREK VEISERIK

[esiletõste]

Praegu käib üle Eesti fosforiidialaste uuringute ja kaevandamise vastu allkirjade kogumine. Viimastel andmetel on juba koos 5600 allkirja.

[fotoallkiri]

ÄREVUS KASVAB: Viru Keemia Grupp (VKG) soovib juba pikemat aega alustada Lääne-Virumaal proovipuurimisi, mis tulevikus läheksid üle ulatuslikuks kaevandamiseks. Fosforiidi väärtus tõuseb maailmaturul ja seetõttu VKG-poolne survestamine kaevanduste käivitamise alustamiseks muutub üha tugevamaks. Kohalikud inimesed on mures. Fotol fosforiidiseminar Lääne-Virumaal Rägaveres Ulvi rahvamajas 10. detsembril 2013.  Foto: Raigo Rebane.

Jaga |