Nädala juubilar MARIE ANTOINETTE 255

„Teil ei ole leiba? Sööge siis kooke!" See fraas kuulub viimsele Bourbonide dünastiasse kuulunud Prantsuse kuningannale Marie Antoinette'ile, kelle sünnist möödus tänavu hingedepäeval, 2. novembril 255 aastat. Ta ütles seda kuningalossi juurde tulnud nälgivate Pariisi naiste delegatsioonile. Prantsusmaal oli siis tõsine majanduskriis, mille olid esile kutsutud mitte ainult objektiivsed põhjused, vaid ka riigivalitsejate oskamatus riigis normaalset elu korraldada.

Kuningakoda, kuhu oli tollal koondunud kogu poliitiline võim riigis, tegeles oma asjadega, pööramata tähelepanu nii Prantsusmaa ääremail toimuvale kui ka sellele, kuidas elati Pariisis. Kui algasid rahvarahutused, võttis kuninganna äärmiselt jäiga positsiooni ja leidis, et võimule on alandav alluda alamklassi - teiste sõnadega, rahva - nõudmistele.

Kuningavõimu jäikuse tagajärjeks sai, et pehme revolutsioon, mille eesmärk oli poliitiliste läbirääkimiste teel kehtestada konstitutsiooniline monarhia, kasvas üle veriseks revolutsiooniks, mis tõi kaasa tohutu terrorilaine. Üheks selle terrori ohvriks langes ka Marie Antoinette ise - tema pea lendas 16. oktoobril 1793 läbi tolle revolutsiooni leiutise - giljotiini - ajaloo prügikasti.

Pärast kohtuotsuse ettelugemist ajas timukas Charles Henri Sanson kuningannal pea paljaks ja aheldas tema käed seljataha. Marie Antoinette oli riietatud randmete ümber mustade lintidega kokku tõmmatud valgesse pikeesärki, peas valge mütsike ja õlgadel valge musliinrätik. Jalas olid tal lillad kingad, mis pidid sümboliseerima armulikkust prantsuse rahva vastu ja neile andestamist. Marie Antoinette istus timuka vankrisse ning kell 12.15 lõikas giljotiinitera endise kuninganna pea maha väljakul, mida praegu nimetatakse Üksmeele väljakuks (Place de la Concorde).

Tundub, et üks tänane valitsus on ajaloost üht-teist siiski õppinud. Kuigi tänagi ei häbeneta laenuorjuses rahvale jutustada, kuidas valitseja on suutnud ennetähtaegselt vabaneda isiklikust pangalaenust. Toosama valitseja räägib häbenemata oma alamatele, kes elavad 1000-kroonise toimetulekutoetuse abil, et kommunaalkulude eest maksta on äärmiselt lihtne ja tema näiteks teeb seda isiklikult. Samas soovitab ta rahval toiduaineid mitte osta, kui need tunduvad olevat liiga kallid.

Kui Marie Antoinette ja Louis XVI nägid oma rahva elu Versailles'i või siis oma tõldade akendest, siis meie tänased valitsejad vaatavad meie peale Stenbocki maja rõdult või läbi oma mersu tumendatud klaaside. Kuid nii üht kui ka teist ühendab arusaam, et rahvas oma suures enamuses supleb külluses, nälgivad ja streigivad aga vaid oskamatud ja laisad äpud.

Loomulikult on meie valitsejatel vedanud: Eesti rahvas erineb, tänu oma mõõdukale põhjamaisele temperamendile, tunduvalt prantslastest, kes tänapäevalgi, kohe kui midagi ei meeldi, tulevad tänavatele, et nõuda oma valitsustelt paremat elu. Ja seda hoolimata sellest, et neil seal Viiendas Vabariigis ei kuku lapsed koolis tundide ajal näljast kokku, nagu seda juhtub meie Teises Vabariigis.

Aga, ma kordan, meie võimurid on siiski Prantsuse kuningalt üht-teist õppinud. Ignoreerides rahva nõudmisi ei suutnud too ennast rahva meeleavaldamiste vastu ette valmistada nii kuis vaja. See tõi aga endaga kaasa esiteks Bastille', seejärel Versailles' kaotamise; lõpuks kaotasid aga nii kuningas kui ka kuninganna oma pea. Meie valitsejad on aga igaks ootamatuseks juba valmis.

Vähe sellest, et vahetult enne kriisi algust said jõustruktuurid tugeva lisavarustuse, sealhulgas ka veekahurid ja elektišokkerid, - vastu võeti  spetsiaalne seadus, mis lubab põhiseadusliku korra vastu suunatud rahvarahutuste puhul tuua tänavatele ka sõjaväe jm relvastatud organisatsioonid.

Võib kaua vaielda küsimuse üle, kas revolutsiooniline terror tõi prantslastele rohkem õnne kui mitmesajandiline kuningavõim. Asja mõte pole selles, vaid tões, et võimul on kaks võimalust ennast säilitada: kas kuulata rahvast, et tolle kannatus ei katkeks, või siis hoida sedasama rahvast seisundis, kus too isegi häält teha ei julge, jätkates kannatamist ning kuulates vaikides, kuidas lapsed õhtuti süüa paluvad.

ALEKSANDR  TŠAPLÕGIN

Jaga |