Karistatud vanadus?

Mati Rohtsaar,      28. jaanuar 2004


Tänased pensionärid kulutasid tööpäevale ümmarguselt kümme tundi: kaheksa tundi pluss tööle minek, lõuna ja sealt tulek. Seega jäi magamise kõrvalt argipäeval poes käimiseks, söögi tegemiseks, pesu ja põranda pesemiseks, laste kantseldamiseks, lugemiseks, teatris käimiseks, tervisespordiks, laulukooriks … napilt kuus tundi! Seda polnud palju. Ent mitmed pensionärid tegid veel ületunde või pidasid kohakaaslust. Maal majandis oli suvel tööpäev üheksa tundi, ent tihti läks kauemaks või tuli töötada puhkepäevadeta. Pensioniea lähenedes hakkas inimene aastaid lugema: palju on veel jäänud vabaduseni, kus saab elada enda rõõmuks?! Selleks ajaks olid inimesed juba üsna kulunud: kellel süda, kellel silmad, kuulmine, eesnääre, kellel jalad, luud-kondid või palju muudki oli juba kroonilises, ravimatus taandarengus.
Paraku, nüüd need pensionärid - ka kõrgharidusega - on õnnega koos, kui saavad töötada valvuri, riidehoidja, sanitari, kojamehe vähetasustataval lihttööl. Sest pensionäri elatusraha on kuskil kahe tuhande kooni ümber, millest üks tuhat tuleb anda väikese keskküttega korteri üüri, elektri ja telefoni tasumiseks… Muidugi leidub siin nüüd õpetajaid: koligu vanur ümber väiksemasse puuküttega korterisse ning ärgu lobisegu telefonil. Ent kas pole vana inimene, kes on eluaeg rassinud, kes nüüd on krooniliselt haige, ära teeninud seda, et ei pea vanuigi puid ja tuhka tassima, et tal on dushsh ja WC korteris, mitte koridoris?! (Peab ju mõni vanur tihti tualetis käima ja tal võib seal palju aega minna …) Ja telefon on mõnele vanurile aisaks suhtlemisvahendiks.
Need, kes riigi eesotsas seisavad, ei tohi unustada, et nende roll on ainus ja üks - teenida oma rahvast! Riik - rahvas maksab neile kõrget tasu selle eest, et nad murraksid pead, otsiksid ja leiaksid(!) viise, kuidas parandada vanurite, ent ka laste, vaeste, kodutute, töötute olukorda! Kõiki välis- ja sisepoliitilisi probleeme, erastamise ja ärastamise küsimusi tuleb vaagida selle missiooni taustal!
Eesti õitsengu mõõdupuuks oleks olukord, kus vanurid ei pea töötama ja sünnib palju lapsi. See on saavutatav siis, kui tööealistele jagub tööd ja soodsatel tingimustel ümberõpet. Siin sai sõnastatud teine Rahva Teenrite kohus: hoolitseda selle eest!
Kui aga täna üritatakse maksta ühtedele lastele sünnitoetust 17 000 ja teistele 2000 krooni, kas kasvab sealt meie riigile toekaid töötegijaid, vanurite ja noorte tugesid? Viimastel jääb lapsest saati käsi taskus rusikasse, täisealiseks saades ütleb ta riigi kohta ebatsensuurse sõna ja läheb teise, sotsiaalsemasse riiki ära. Esimesed aga hakkavad varakult aduma oma väljavalitust ja on arvamusel, et nii peabki olema, et rahvas jaguneb edukateks ja luuseriteks, kellest viimased on lausa ebatäiuslikud selleks, et saada korralikku raha.
Mis õigus on tänastel riigijuhtidel suhtuda pensionäridesse justkui luuseritesse?!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)