Sündinud väljaspool ajalugu

URMI REINDE,      25. august 2004




"Kes võidab võitluse mälu pärast, valitseb ajalugu."
Linnar Priimägi raamatu "Rahvarinde lapsed" esitlusel

20. augustil Arnold Rüütli roosiaia-vastuvõtult suhteliselt tühja lauluväljaku poole kõndides valdas kahetine tunne. Üks, et häda pole midagi, oleme 13 aasta jooksul kenasti rabelnud ja ei saa öelda, et midagi oleks lausa valesti või ebanormaalne. Renoveeringud, investeeringud, restitutsioon, laulev revolutsioon on tähendused, millele veneaegsed inimesed sisu poleks suutnud anda. Täna on need reaalsed mõisted ja meie noorema põlvkonna mõttepruugis elementaarsed.
Teine tunne on pigem ehmatav. Kas Rahvarindest ja taassünnist on möödas juba nii palju aega, et lapsed on vahepeal suureks kasvanud? Nii suureks, et annavad juba raamatuid välja? Raamatuid selle kohta, mis nende arvates on ajalugu?
Keskerakonna noortekogulased tarmuka esimehe Tarmo Lausingu ja toimetaja Jaanus Karilaidi eestvõttel üllitasid just sel 13. aastal pärast nõukogude tankide defileed kogumiku "Rahvarinde lapsed". Nad sidusid selle Keskerakonna noortekogu 10 aastapäevaga ja kogusid sinna 10 noortekogu varasema esimehe mõtted olnust, olevast ja tulevast.
Ühiskonnateadlane Linnar Priimägi ütles esitlusel, et Eesti kollektiivne südametunnistus on pärast Euroopa Liitu astumist aktiviseerunud. "Teravnenud on vajadus mõtestada lähiajalugu. Käib kõva võitlus mälu pärast. Kes võidab, valitseb ajalugu."
Samad mõtted oli just äsja välja öelnud president Arnold Rüütel roosiaias (vt tänase lehe 2. lk). Samad mõtted ütles välja õhtuses Aktuaalses Kaameras "20. augusti klubi" liige Rein Järlik. Järlik küsis: kas Eesti riiki vahetult enne 1992. aasta oktoobrit, millest algab tänane ametlik ajalugu, ei olnudki? Mis riik see siis oli, milles meie tegutsesime?
Kas õiget ajalugu on üldse olemas? Kui on, kes selle kirjutab? Kui õiget ajalugu ei ole, kas siis on vale ajalugu? Kas meie lapsed õpivad vale ajaloo õpikute järgi?
Rahvarinde laste arvu mõõtsime mitu aastat rohkem kui 20 000 sünniga aastas. Nii palju on täna ka noort põlvkonda, kes hakkab kohe-kohe nõutama oma kohta eesti asjas. Täna, pärast kapitaliühiskonna deformatsioone ja eestlaste nõrka vastupanu neile ei ole meil vaatamata suhtelisele optimismile siiski eriliseks rinnapungitamiseks põhjust. On vaid vastutus ja mure, mida leevendab eestlaste põlvkondade igavene lootus – et lastel läheks paremini kui meil.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)