Ajakirjanikud moonutavad valijate tahet

Väga peenes propagandasõjas, mida erakonnad valimiste lähenedes omavahel on pidanud, on juhtrolli endale haaranud üksikud „sõltumatud eksperdid". Meedia mõjutamiseks ja avaliku arvamuse kujundamiseks ei pea nad kedagi totaalselt alla suruma. Piisab, kui üht uudist rõhutada rohkem kui teist. Heaks näiteks on endise Pärnu linnapea juhtum, millega sisuliselt hävitati Mart Viisitamme poliitiline karjäär, kuid uudis, et mees süütuks tunnistati, jäi sisulise kajastuseta, vähemalt rahva reaalses teadvuses. See isegi ei huvita enam kedagi. Peaasi, et sai Keskerakonnale paugu ära panna.

Poolikud tõed muudetakse reaalsuseks

Tänu pikaajalisele paremerakondade võidukäigule on ka mitmed ajakirjanikud valinud poole. Muuli ja Samosti puhul on selleks täiesti selgelt Reformierakond. Formaalselt konstruktiivse kriitika sildi all, kuid tegelikkuses üht erakonda esile tõstes ja teist materdades viiakse süstemaatiliselt ellu Reformierakonna valimiskampaaniat. Viimane näide oli kas või ETV „Valimisstuudio", kus Samost süstemaatiliselt materdas just sotsiaaldemokraate ja Keskerakonda. Sarnaselt püüab ka Muuli tõestada kogu rahvale, et sotside automaksu-ideest õhkub klassiviha, ega kuula sealjuures ära objektiivseid poolt- ja vastuargumente.

Selleks et enda taktikat varjata, on mõlemad ajakirjanikud vahel teinud neutraalset kriitikat ka Reformierakonna ja IRL-i suunal. Kuid alati on see olnud konstruktiivne, mitte iialgi otseselt negatiivset pilti loov.

Seevastu Keskerakonna suhtes kasutatakse ka neutraalsetes artiklites alati viiteid „keskerakondlik linnavalitsus", „idarahaskandaaliga vahele jäänud...", „skandaalne". Keskerakonnaga püütakse Tallinna linnavõimu samastada isegi täiesti süüdimatute uudiste refereerimisel. Igas võimalikus uudises, kus üks osaline on Keskerakond, peetakse tingimata vajalikuks mainida mingit skandaalset seika.

Tallinna linnavalitsus on selle kohta tellinud ka meediauuringuid, ning riigimeedia süstemaatiline negatiivne suhtumine on tõestatud lausa matemaatiliselt. Seda eriti võrreldes Tartu linnavalitsusega, mille tegevust kajastatakse, kui üldse, siis ainult positiivsetes toonides. Miks? Sest seal on juhtiv koalitsioonipartner Reformierakond.

Oluline on olla Keskerakonna vastu

Olles ise sotsiaaldemokraatide nõunik, olen selgelt märganud meedia sotside suhtes oluliselt positiivsemaks muutumist pärast nende lahkumist Tallinna koalitsioonist. Ka täiesti mõttetute uudistega on nüüd oluliselt lihtsam pildile saada. Seevastu konstruktiivse koostöö tegemine linnakoalitsioonis kujunes sotsidele otsekui omamoodi karistuseks. Iga teise uudise taha pandi varjundina alati kirja iseloomustus „Tallinna linnavõimu väiksem vend" või mõni muu viide nn puudli-staatusele.

Ka Mihkel Raud on oma saadetes täiesti varjamatult öelnud, et Eesti meedia ongi Keskerakonna ja selle partnerite vastane.  Ainus viga on olnud see, et kuni 2007. aasta parlamendivalimisteni oli sama erakond ka Andrus Ansipi koalitsioonipartner, kes, tõsi küll, pärast 2007. aastat vahetati mugavamate partnerite vastu. Sotsiaaldemokraadid ja IRL sobisid sellesse rolli hästi.

Ka erakondade populaarsuse-uuringutes kajastatakse Keskerakonna tõusu harva. Hiljuti oli see nii ka sotsiaaldemokraatidega. Kuid pärast sotside lahkumist Tallinna koalitsioonist ning Keskerakonnale vastandumist saime meiegi poppideks poisteks. See on just viimaste nädalate suundumus...

Kelle huvides see küll on?

Aja jooksul süüvib inimeste teadvusse pilt, nagu Keskerakond alati langeks ja Reformierakond muudkui tõuseks. Olgugi et kuude lõikes on nende erakondade populaarsus väga erinev. Eesmärgiks on ärgitada inimesi hääletama võitjate poolt ning tekitada võltsarusaam, nagu polekski Reformierakonnale alternatiivi.

Samuti on rohkem kui üks kord pandud peauudiseks sõnum, millel puudub sisuline väärtus - näiteks mõne marginaalse toimetaja arvamus, et Keskerakond kaotab eelseisvad valimised.

Hiljuti kajastasid nii Delfi kui ka Postimees uudist „Reformierakond võidutseb seitsmes ringkonnas", kuid jätsid mainimata Keskerakonna võidutsemise viies ringkonnas. Vaid Õhtuleht oli see, kes pani uudise pealkirja ka uudise teise poole. Ka „sõltumatud valimisuuringud" on rohkem kui tehtud vastavalt tellija huvidele. Nii on ennustatud „seinast seina"-tulemusi, mis lõppkokkuvõttes ei viita karvavõrdki tegelikkusele. Parim näide sellest on Indrek Tarandi valimine Europarlamenti.

Keskerakonna toetajatest luuakse negatiivne pilt

Sarnaselt Nõukogude okupatsiooni aegsele meediale on ka Eesti riigimeedia läinud lahingusse, kus ei esindata rahva, vaid kitsa kliki huve. Selleks et Ansipi juhitud valitsuse propagandat ellu viia, on asutud lausa isiklikult mustama Keskerakonna valijaid, nimetades neid rumalateks, vaesteks, töötuteks. Võib-olla on see nii. Kuid mis selles halba on? Kas nemad on riiklikult juba tunnistatud vähemtähtsateks inimesteks, kel valimisõigus puudub? Loomulikult ei maini keegi asjaolu, et juhtivaks Eesti erakonnaks poleks ka Keskerakond saanud ilma ekspertide ja tugeva haritlaskonnata.

Need ajakirjanikud ja ka poliitikud teavad, et infomassi tõttu loeb enamik inimesi vaid uudiste pealkirju, mitte sisu. Ja kui sisuks on alati ühe fakti äratoomine ning teise mahavaikimine, siis muutub sellest palju.

Ja nii sammumegi valimistelt valimistele ühtede ja samade „kodustatud ekspertidega", kes aina julgemalt kujundavad isiklikke argumentide ja arvamuste põhjal kogu rahva arvamust. Juhul, kui need „sõltumatud ajakirjanduslikud eksperdid" pole ära ostetud, võiksid nad endale lihtsalt selgeks teha, et kogu rahvas ei ole Reformierakond ning valimistel on nii presidendi ja ajakirjaniku kui ka suvalise kodutu hääl täpselt ühesuguse kaaluga. Sama võrdselt peaks erinevaid arvamusi ka kajastatama.

IVOR ONKSION, Tallinna linnavolikogu nõunik (SDE)

Jaga |