Õigusteadlase Rein Müllersoni avalik kiri

Olen Eestisse tagasi tulnuna viimasel ajal imestanud meedia suhtumise üle. Ma ei saa öelda, et Eesti meedia on mind pidevalt ignoreerinud. Isegi kui elasin aastaid Londonis, helistasid mulle tihtipeale Eesti ajakirjanikud, paludes kommenteerida sündmusi, konflikte ja tendentse mitmes eri valdkonnas. Olles naasnud peaaegu kaks aastat tagasi kodumaale, ei saa ma samuti kurta, et mind ei oleks kutsutud esinema raadios ja televisioonis või andma intervjuusid ajalehtedele. Mõnigi kord olen olnud aja- või kompetentsipuudusel sunnitud isegi ära ütlema.

Situatsioon muutus, kui saadi teada, et olen Keskerakonna liige (küll juba 2003. aastast). Veel enam tajusin muutust, kui levis informatsioon, et olen sama erakonna kandidaat Riigikogu valimistel.

Päevapealt sai minust persona non grata meie suurimate meediaväljaannete jaoks. Sattusin omapärasesse informatsioonivaakumisse. Jutt ei ole minu valimisreklaamist. On täiesti loomulik, et selle eest ma peaksin kas ise maksma või siis teeks seda minu erakond. Jutt on sellest, et kui võimuparteidesse kuuluvad ministrid ja muud ametnikud esinevad pidevalt, rääkides oma kompetentsi (või siis ebakompetentsi) piires ja tihtipeale ületades neid piire, tehes puhast valimispropagandat (kasutades nn administratiivressurssi), siis tavalisel kandidaadil, isegi siis, kui ta võiks oma valdkonnas kompetentsemalt kui keegi teine (ma ei mõtle ainult Eestis; ma mõtlen maailmas) kommenteerida mõningaid sündmusi kas meil või maailmas, on tal tee suletud.

Ainult Postimees tegi mulle kogemata valimisreklaami, avaldades Iivi Anna Masso artikli, kus ta mind kritiseeris. Suur tänu! Nagu kadunud Lennart Meri kord mulle ütles (kui meie meeskonnast terve päev midagi meedias ei olnud): ei tea, mis on hullem - kas see, kui meist halvasti kirjutatakse, või see, kui meist üldse ei kirjutata.

Ei tea ka mina. Oleneb vist sellest, kes kirjutab.

Olles elanud ja töötanud erinevates riikides, tean, et seal küll niisugust suhtumist ei ole (vabandust, unustasin Kasahstani ja teised Kesk-Aasia riigid, kus töötasin ÜRO esindajana). On ju arusaadav, et nende parteide esindajad, kes on võimul (peaminister, ministrid jne), on tänu oma avalikule positsioonile pidevalt meedia orbiidis. Sulgedes valimiskampaania ajaks meedia teistele, s.t opositsiooni kandidaatidele, seatakse võimuparteid veelgi suuremasse eelisolukorda.

Mul ei ole muidugi midagi selle vastu, et näiteks venekeelne PBK intervjueeris mind 2. märtsil  Mihhail Gorbatšovi 80-aastaseks saamisega seoses. Olin ju mõnda aega selle inimesega tihedalt seotud. Aga niivõrd valdav välistav suhtumine viitab ka sellele, et meie ühiskond on lõhestunud mitte ainult rikasteks ja vaesteks, vaid ka eestlasteks ja muulasteks, kellel on oma huvid ja probleemid ning erinevad infoallikad ning võimuparteid ei tee midagi meie ühiskonna lõimumiseks. Vastupidi, tehakse kõik selleks, et see lõhestumine säiliks. See ei ole Eesti rahva ja riigi huvides.

Teie

Rein Müllerson,

Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia president,

1994-2009 Londoni Ülikooli King's College professor,

olnud välisminister Lennart Meri asetäitja ja Mihhail Gorbatšovi nõunik

Jaga |