Välisraha Eesti poliitikas

KESKNÄDAL

Nii otse kui ka vahendajate kaudu välismaalt saadud või sealsetelt ettevõtetelt ning riiklikelt ja poliitilistelt institutsioonidelt tulnud raha on taasiseseisvunud Eestis võinud kasutada kõik parlamendierakonnad. Nii võimuletulekuks kui ka võimulolekuks.

Kuna erakondade tulude ja kulude deklareerimise süsteem on Eestis puudulik, siis on välisraha ja kodumaiste annetuste osakaalu raske hinnata. Nii nagu ka pole võimalik usaldusväärse täpsusega hinnata Eesti poliitikas ringleva „Vene raha" ja „Lääne raha" vahekorda.

Välismaalt tulnud raha käsitlemisel pole primaarne, kas toetaja tegutseb Eestis või väljaspool Eestit. Oluline on see, kas rahastamisotsus tehakse välisriikide huvidest lähtudes. Nii ongi selge, et olulise turujõuga välismaiste ettevõtete annetused Eesti erakondadele teenivad nende ettevõtete ja mõningatel juhtudel ka vastavate riikide huve Eesti poliitikas. Siit järeldub, et kogu Eesti transiidisektor on Venemaal olevate partnerite kaudu sealsete riiklike struktuuride kontrolli all ning nende struktuuridega seotud isikute toetused Eesti erakondadele väljendavad vastavalt Venemaa huve Eesti poliitikas.

Vene raha suurem sissevool Eesti poliitikasse algas Mart Laari esimese valitsuse ajal

Seda võimaldasid noore riigi õiguslike regulatsioonide ja õiguskaitseorganite nõrkusest tulenevad suured seaduseaugud. Kurikuulsamateks tollest perioodist on Laari eestkostel tegutsenud AS Koneston (paiknes praeguses Kaitsepolitseiameti peamajas), „poliitilise katusega" metalli- ja relvaärid jpm.

1990. aastate teisel poolel kujunes suuremate Eesti erakondade rahastajaks legaalne transiidiäri, kuigi annetused ise olid täielikult või osaliselt varjatud.

Üheks peamiseks annetuste vahendajaks oli lugupeetud transiidiärimees Aadu Luukas (1939-2006). Meenutamist väärib, et tema oli Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II ning Eesti poliitikute oluline vahendaja. Praegu tegutsev Aadu Luukase Sihtasutus on välja andnud Eesti ühiskonna eetilisele tippmargile pretendeerivat Missioonipreemiat (1 000 000 EEK). Sihtasutuse nõukogus on „Vladimir Putini kassapidajaks" peetava Vene-Soome topeltkodakondsusega Gennadi Dimtšenko äriesindaja Eestis Sulev Loo, aga ka meediaomanik Hans H. Luik ja Vabariigi Presidendile lähedase Eesti Koostöö Kogu (endine Ühiskondliku Leppe Ümarlaud) juhatuse esimees Peep Mühls. Nõukogu liikmed nimetas sihtasutuse juhataja Indrek Luukas, Aadu Luukase poeg. Eesti Koostöö Kogu missiooniks on aga olla suuna- ja nõuandjaks kõikidele Eesti erakondadele.

Dimtšenko tegevusele Eestis on varem tähelepanu juhtinud kaitsepolitsei. „Majandusvaldkonnas ilmnes Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) aktiivsus, kes on energiliselt toetanud Vene kapitali ekspansiooni lähiriikidesse. Samuti on FSB terrorismivastase võitluse sildi all imbunud erinevatesse majandusstruktuuridesse ja valdkondadesse," kirjutas kapo oma 2006. a. aastaraamatus. Kapo on märkinud, et Gennadi Dimtšenko ja „Severstaltrans" püüavad suurendada oma osakaalu transiidiahelas ning teevad ärihuvidega seotud kontaktisikute kaudu lobitööd Eesti riigiametites ja poliitilistes ringkondades.

Erakondade välisrahastamisest erastamise kontekstis

Erakonnatoetuste kontekstis vääriks tähelepanu Tallinna Vee ja prügikäitlusettevõtete erastamine.

IRL-i praeguseks suursponsoriks on soomerootslane Joakim Helenius, keda eriliselt soosib majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Nii on Parts tungivalt soosinud Heleniust Estonian Airi nõukogu juhtkoha saamiseks. Heleniusel on Eestis mitmesugused ärihuvid ning muidugi on need huvid seotud tema teiste äridega kolmandates riikides - kõige sobivam on sel puhul olnud rahaliselt toetada majandusministri parteid.

Ida-Euroopas tegutsev soomerootslasest investeerimispankur ehk riskikapitalist Joakim Helenius, kes on Cambridge'i ülikoolis õppinud majandust ning tegutsenud Saksa- ja Inglismaal, Hiinas ja Saudi Araabias, annetas IRL-ile miljon krooni, sest pidas Mart Laari parimaks poliitikuks Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid helde annetaja väidab, et ei ootagi sellelt erakonnalt mingit vastuteenet. Kuna aga räägitakse ka tema oskusest olla õigel ajal õiges kohas, siis pole imestada, et 2007. aastal IRL-ile miljoni ja 2009. aastal pool miljonit annetanud Helenius pandi IRL-i majandusministri poolt uue, ohtrat kasumit tõotava strateegiaga Estonian Airi nõukogu esimeheks. Helenius tegutseb laialt - ka põllumajanduses, tööstuses, kinnisvaraäris, ja ikka edukalt, olles rikaste „TOP 500" silmapaistvatel kohtadel.

Välisfirmade erastamistehingutega seotud raha Eesti poliitikas: Eesti Telekomi erastamine Jaan Männiku (praegune Eesti Panga nõukogu esimees) eestvedamisel; Eesti Elektrijaamade erastamise katse, mida nõudis toonane välisminister, praegune president Ilves.

Eesti Raudtee erastamise algfaasis püüdsid meie nn julgeolekukorüfeed eesotsas Eerik-Niiles Krossiga strateegilise investori rolli sokutada rahvusvaheliselt tuntud kelmid Sposato ja Angotti. Pärast selle ebaõnnestumist toodi mängu nõustamisfirma GIBB, millele anti 75 miljonit krooni, et kõrvaldada eestimaised erastajad Raudtee Erastamise Rahva Aktsiaseltsi näol.

Nõustamisfirma GIBB toetas ilmselt kõiki tehingut varjestanud erakondi. Anvar Samost kirjutas 3. septembril 2001 Eesti Päevalehes kolumnis „Raudtee erastamise sõnastik": „POLIITIKA ei ole võimalik, et Isamaaliit, Mõõdukad või Reformierakond hindaksid toimunut poliitiliseks õnnestumiseks. Ainsana ei ole end raudtee erastamisest distantseerida püüdnud Mõõdukad. Reformierakond tegi seda jõuliselt ja Isamaaliit Mart Laarile omase kahemõttelisusega. Kas mõni erakond või poliitik teatud otsuste eest ka raha sai - terve mõistus keeldub vastupidist uskumast."

Ka Res Publica't aitas 2003. aastal võimule transiidiraha

Lisaks seda parteid 2001. aastal rahaga toetanud Aadu Luukasele maksis Res Publica'le näiteks 2003. a. III kvartalis 50 000 krooni Maksim Liksutov. Reformierakonna justiitsministri Rein Langi ettepanekul anti talle eriliste teenete eest Eesti kodakondsus.

Liksutov on praegu skandaalikeskmesse sattunud Vladimir Jakunini juhitava Vene riigiraudtee oluline äripartner. (Tõsi, Eesti ja Vene ajakirjanduse andmeil on see noormees siiski Vene ühe mõjukaima oligarhi Iskander Mahmudovi äride rägastikus vaid üks variisik. Taškendi ülikoolis idateadusi õppinud Mahmudovi varasemale taustale viitab kujukalt tema teenistus Liibüas ja Iraagis - ta oli varjatult seotud sõjaväeliste organisatsioonidega, aidates neil ette valmistada spetsialiste maade jaoks, kuhu NSV Liit saatis relvastust.)

Reformierakonna rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo esimene katse saada eriteenete eest Eesti kodakondsus transiidiringkondadega lähedalt seotud Rustam Aksjonenkole küll luhtus, kuid teisel katsel ikkagi õnnestus.

Transiidiraha on Eesti poliitikasse pumbanud ka Aadu Luukase äripartner Endel Siff

Siffi sidemeid kaitsepolitsei ja meediaga iseloomustab kunagi talle kuulunud ajalehe „Vesti" peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgini meenutus sellest, kuidas leheomanik esitles talle väljaannet kureerinud kaitsepolitseitöötajat.

(Muide, Siff on olnud Eesti Tenniseliidu president; ka Dimtšenko on olnud tennisefunktsionäär.)

Ei saa välistada, et üheks Vene raha jäljeks Eesti poliitikas on kava hakata alates 2016. aastast ostma elektrit tulevasest Kaliningradi tuumajaamast. Reformierakonna ja IRL-i valitsus pole küllaldaselt investeerinud Eesti elektritootmisse, ning nii ootab meid ees teadlikult tekitatud elektripuudus. Elektriostmisprojektiga, mida juhib Eleringi juhatuse liige Taavi Veskimägi (IRL), löödaks nuga selga Leedule ja Balti riikide ühtsusele. Ühtlasi nõrgeneb seeläbi ka Eesti majandusliku iseseisvuse üks oluline garantii - isevarustamine elektriga. See tuletab taas meelde Mart Laari valitsuse ebaõnnestunud katset müüa (muu hulgas tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese lobby kasutades) AS Narva Elektrijaamad peatselt pankrotistunud USA firmale NRG Energy. Tänu sellele, et 160000 protestiallkirja tulemusel müümine luhtus, hoiti väga napilt ära Eesti elektrijaamade sattumine Vene kapitali kätte. Tulevik aga näib paraku selline: kui ei õnnestunud Venemaale loovutada elektritoomist, siis nüüd püütakse ära anda meie elektriturg.

Kui Vene kütuse- ja transiidisektor suudab mõjutada Lääne-Euroopa partnerriikide poliitikat, siis pole mingit põhjust uskuda, et seda ei tehtaks ka Eestis. Kindlasti peetakse silmas poliitilist opositsiooni, kuid veelgi olulisemad on kontaktid valitsusparteidega, ning Vene pool on selle eest läbi aastate heldelt maksnud.

Teiste riikide raha Eesti poliitikute poliitikas

Sotsiaaldemokraadid Toomas Hendrik Ilves, Sven Mikser ja Indrek Saar on pärast nn kirikuskandaali vallandamist avalikult kuulutanud, et igasugune välisraha kasutamine Eesti poliitikas on taunitav. Ometi on just SDE olulised, et mitte öelda peamised rahastajad asunud selle Eesti erakonna algusaegadest peale välismaal.

SDE-le pandi rahaline alus Rootsi aatekaaslaste annetustest. 1993. a jaanuaris loodud Johannes Mihkelsoni Keskuse eesotsas on juhtivad sotsiaaldemokraadid Katrin Saks (nõukogu esimees) ja Tõnu Ints (tegevjuht). Keskuse koduleht kinnitab, et organisatsiooni rahastavad teiste seas Avatud Eesti Fond (s.o. osaliselt Sorose raha!), Hollandi saatkond, Suurbritannia saatkond, Westminsteri Fond (Suurbritannia). Sama teeb ka Alfred Mozeri Fond (Hollandi), mis on loodud just Ida-Euroopa sotsiaaldemokraatlike erakondade toetamiseks. Samuti on end poliitiliselt selgesti määratlenud Eesti sotsiaaldemokraatia välisrahastajaiks Jean Jaures'i Fond (Prantsusmaa), Friedrich Eberti Fond (Saksamaa), Olof Palme Keskus (Rootsi). SDE kodulehel on viide Hannes Rummi juhitavale Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikoolile, mida toetab Friedrich Eberti Fond.

Reformierakond on aastaid oma üritustel kasutanud raha Friedrich Naumanni Fondilt ja IRL Konrad Adenaueri Fondilt. Eriti oluline oli nende Saksa poliitiliste fondide rahastus nii Isamaa kui ka Liberaaldemokraatliku Erakonna algusaegadel. Ja rahalised sidemed nendega pole katkenud.

Likvideerimisel olev Euroliidu-vastane Libertas Eesti Erakond, mille asju ajas Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Igor Gräzin, tõi Eestisse Briti euroskeptikute raha.

KESKNÄDAL

Järgneb

Jaga |