Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini

Valve Laar,      06. veebruar 2002


Õlg õla kõrval astuvad põlvkonnad
aastate ringis jälg jäljes kinni
ja kõikide sammude ühendatuses
ikka on midagi ühendamatut,
kõikide sõnade mõistmisse
ikka jääb midagi mõistetamatut
justnagu võlg kahe põlvkonna vahel,
ajavõlg, elus kogetu võlg, teadmiste võlg,
vanema põlvkonna igavene võlg
noorema ees…

Nii kirjutasin kümmekond aastat tagasi (NÕ 1981 4. veebr), sisendades dialoogi võimalikkust põlvkondade vahel.
Ei saa ma praegugi tummalt kuulata kenderite, kivisildnike, täkside põlvkonna räuskavaid mõtteavaldusi. Olen hämmastunud! Need, kes ise omal nahal pole ühtki sõda üle elanud, tulevad sõjakalt süüdistama surma tallermaalt ellujäänuid, suutmata aru saada, mida vanema põlvkonna elu tähendab.
Omaealisi ei julgeta solkveega üle kallata: nende käsivartes on Lurichi karujõud ja iga solvang võib kalliks maksma minna. Tudikesi aga salvatakse, kuidas keegi heaks arvab…
Pärast abikaasa surma läks lesk linnavalitsusse "pabereid" korda ajama. Teda võttis vastu abilinnapea, kes ilma pikema sissejuhatuseta käskis elamissssspind vabastada: abivajaja nimel ei olevat üürilepingut, sellepärast pole tal ka õigust korterile. Kui naine oma eluruumi tõendi esitas, laiutas ametnik käsi: ta ei tea, mida teha, temal on seadused, mida järgida: pinda on vaja õpetajatele.
Kui vanainimene oma õigustest ei loobunud, lubati tal siiski surmani jääda nimetatud korterisse…
Ei saa aga mainimata jätta, et abilinnapea (kutsekooli haridusega) oli sellel elu- ja ametikohal alles mõni aasta töötanud, abipaluja aga samas linnas olnud varem õpetaja.
Paar päeva tagasi sain kirja oma Tartu kursusekaaslaselt: "Kümme viimast aastat on olnud minu elus nagu kriminaalfilm: olen metsikult võidelnud oma isa talumaa tagasisaamise eest ahnete ametnike ja igat sorti saamameestega…
Linnas pidasin samal ajal võitlust korteri pärast. Ma nägin sellepärast nii palju nuttu, ülekohut, valet ja lauslollust…"
Samalaadseid näiteid võiks tuua veel ja veel. Gogoli ajal kainestas ametnikke hirm revidendi ees, meil aga ei allu omavalitsuste ametnike ebasündsad teod isegi õiguskantslerile!
Ja ikka ning jälle suleb pähehakanud võim ametnike silmad oma vastutustundetute otsuste ees: ammu on unustatud, et seaduslikkus ei tulene seadusvastasusest…
Ja tühjades tünnides kõmiseb kärarikkalt harimatus…
Vanem põlvkond tunneb aga võlglasena end mitte sellepärast, et tal pole pärandada krabisevat paberraha kui kerge elu sümbolit, vaid et vaimsed väärtused, kasvatatus "ei lähe peale" noortele: ei saa ju anda seda, mida ei võeta vastu…
Ja võlg kahe põlvkonna vahel kasvab, kuni noored ise hakkavad sügavamalt analüüsima oma tegusid, otsima Inimest iseendas…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)