Eesti seisab uue taassünni ees

Askeldatakse – oh seda rõõmu, riigikogulaste palkade külmutamist! – ja sumisetakse ikka tuntud põhimõttel „olla pildil ja näida tegus“.

Lubatud Euroopa suurabist on valitsus (Rahandusministeerium) tänavu suutnud ära kasutada 8,7%! Veel aasta tagasi oli kasutamisprotsent 16, ja juba siis näitas rehkendus, et „abi“ polegi abi – iga sissemakstud krooni eest saime reaalselt tagasi 90 senti! Nüüd siis saame krooni vastu 50 senti. Hiigelrahad jäävadki tolmuma Brüsseli rahakappidesse. Ja kes vaevuks küsima või uurima, kas alati ongi süüdi meie „kingsepad“.

Siim Kallas tuli Brüsselist koduliberaalidele appi – lobisema ja rahvale uusi kärbseid pähe ajama. Ta tuletas majanduskonverentsil meelde, et turumajandus on kapitalismi alus (põhjalikumalt tõestas seda siiski K. Marx) ning et erapanku ja kapitalismi finantssüsteemi tuleb taas usaldama hakata (et Sorosed saaks uusi miljardeid tasku pista). Ja ei mingeid muid, originaalseid lisandeid või ettepanekuid meie majanduse endise peaarhitekti ja nüüdse eurostaari suust! Ega ka patukahetsust. Lõpuks veel õudusmaalingud eestlaste „süsimustast“ tulevikust!

Kodukootud majandusliberalism pankrotis

Seda, et meie kodukootud majandusliberalism on nüüd täiesti pankrotis ja selle „ideoloogia“ kandjad on T?HJAD ja T?HISED, et nad on poliitmaastikul vohav tuulekaer, seda tõestas eriti veenvalt 19. novembri majandusteemaline telefoorum. Valitsuskoalitsiooni esindanud Juhan Partsi ja Keit Pentuse resigneerunud nägudelt võis välja lugeda, et hakatakse taipama olukorra tõsidust. Aga vaataja nägi ka nende jõuetust, kui nad suu lahti tegid. Majandusministri kurjemad vaenlased olid tema enda laused, sest ikka ja jälle sõid need sõnumi ära. Tekkis isegi võrdluspilt pahnas sibliva kanaga, kes mitte kuidagi tera ei leia. (Ja kotkana lendu ammugi ei tõuseks – nagu ühes oma ilukõnes tahtnuks sotsiaalnõunikust riigikontrolör.)

Ja miks küll pakkus peaministripartei eeskõneleja – kuhu küll kõik selle partei päriskõnelejad on jäänud? – avalikkusele välja oma „seitset teesi“? Paugupealt oli näha, et reformikate (padruni-)salv on tühi. Esimene tees „minna paari aastaga eurole üle“ on jaburus, viimane tees „jätkata tulumaksu alandamist“ aga häbematus. Ka kõik see, mis sinna vahele jääb, kogu see hapuksläinud profaanlik supp, mida keegi enam süüa ei taha, on nahaalsus , et mitte öelda – kuritegelikkus.

Et valel on lühikesed jalad ja tõde tõuseb? Aga valel on ka haruldane kohanemisvõime. Vale võib võtta tõe näo, kui hakatakse uskuma tõe monopoli. Eriti halb on lugu siis, kui väikeriigi sumbajakirjandus ja „riigipoliitikud“ usurpeerivad tõe monopoli. Mis polegi nii raske, nagu meie elust nähtub. Kui rahvas, mille laulev revolutsioon vaid hetkeks äratas, on ikka stagnatsiooni ja orjaahelate kütkes. Nüüd veel enamgi, sest „tänu“ poliitikutele ja ajakirjandusele on suur osa inimesi kaotanud üldse lootuse ja iseseisva mõtlemise. Elatakse vaid üks päev korraga...

Ajakirjanduslik kisakoor

Kui Postimehe kirjutajabeibed reklaamivad Eesti meditsiinisüsteemi „hiilgavaid“ teenuseid, taibatakse küll, et see on vale. Raskem on otsustada siis, kui ajakirjanduslik kisakoor sõimab Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda (Savisaart), et need kultuuriehitusobjektid rahvale otsustada andsid. Kus on siin ebaeetilisus, populism ja vastutamatus, kui lõpuks otsustab ja vastutab ikkagi linnavalitsus? Kas pole tera hoopis selles, et praktika, kus rahvalt küsitakse tegelikku arvamust, on meie elitaarses ühiskonnas uus? Ja nõnda kasutavadki valvepoliitikud ja ajakirjandus seda varmalt ära. Muide, kuhu see meie eliit nüüd jäänud on? Kas teda üldse oligi

Et rahvale meeldida, tegeleb ajakirjandus „üksikute puuduste“ paljastamisega ja patuoina otsimisega. Endiselt on patuoinaks Keskerakond, kes külvab „lootusetust“ ja „masendust“. Ja kui otse ja häbenematult valetatakse (?htuleht, Virumaa Teataja jt), et Keskerakond teotseb anarhistlikul põhimõttel „mida halvem (Eestile), seda parem (Keskerakonnale)“, siis on ajalehepaberi kulutamisest või eetri saastamisest lihtsalt kahju.

Jah, olukord on üsnagi lootuseta. Nüüd veel ka see venelaste „autonoomia“ nõudmine. Ja autonoomia-tont, mille Venemaa meile raskel momendil valla on lasknud, pole sugugi nii ohutu ega naeruväärne, nagu härrad Mihkelson ja Atonen oma kergemeelse suhtumisega andsid televaatajale mõista. (Jutt on Dimitri Klenski autonoomiaplaani oponeerimisest Mihkel Raua „?htuses Ekspressis“.) Autonoomia > Venemaa abi > Eesti tükeldamine > iseseisvuse lõpp – kas pole seegi üks senise voluntaristliku poliitika tagajärgi?

Valimistega või valimisteta – hamletlik küsimus

Eesti vajab resoluutseid otsustusi, põhimõttelist riigiaparaadi ja poliitika muutmist. Ning koheselt.

Kui meil on küllalt raha monstrumi püstitamiseks Tallinna südamesse, siis ei käiks üle jõu ka erakorralised Riigikogu valimised. Mis muudaksid oluliselt parlamendi koosseisu.

Pahem-tsentristliku ülekaaluga uus Riigikogu moodustaks valitsuse, mis peaks senist poliitikat põhjalikult muutma: päev-päevalt on vaja vastu võtta resoluutseid otsuseid riigihalduses (haldusreform), hariduses, meditsiinis, majanduses ja finantskorralduses, välispoliitikas. Rahastamiseks tuleb kasutusele võtta reservid (kas need ikka on meil välispankades alles?) või laenata (kui Eestil veel on usalduskrediiti?).

Hea tahtmise korral saaks ka erakorraliste parlamendivalimisteta. Siis, kui sotsiaaldemokraadid lahkuksid praegusest valitsusest ja läheksid Riigikogus opositsiooni. Neile endile oleks see eluküsimus.

Kui täienenud opositsioonil jääb vajaka parlamendienamusest, tuleks Riigikokku rahvahääletuse korras ajutiselt valida täiendavaid saadikuid koostöökogust või loomeorganisatsioonidest. Aga näib, et neljal parteil siiski piisaks jõudu saavutamaks parlamendiülekaalu tõrjumaks valitsemisest kõrvale kaht senist pankrotistunud juhtparteid – Reformierakonda ja IRL-i. Viimaseid ei kujuta kuidagi ette uues valitsuses.

Keskerakonnal, Rahvaliidul, rohelistel ja sotsiaaldemokraatidel on vaja otsustada – Eesti tuleb päästa. Loodetavasti jätkub neil selleks mehisust ja tarkust.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |