![]() Viis aastat südametunnistustURMI REINDE, 18. august 2004Leht, mis ei pidanud sündima, sündis siiski. Leht, mis ammu oleks pidanud surema, elab siiski. Kuigi olen selle lehe ristiema, olin mina esimene, kes Kesknädalat tappa üritas. Kui olime Heimar Lengiga kahekesi 18. augustil 1999. aastal seda "impossible missionit" alustanud, veendusin vilunud praktikuna kohe, et sellesse uduprojekti pole mõtet oma ainust väärtuslikku elu matta. Parteileht?! Iga normaalne eestlane pigem minestab, kui nõustub seda lugema. Misasja??? Ja veel oma raha eest tellima! No kuulge, minge te …sse! Telefonikõned, mis esimestel nädalatel toimetusse tulid, kui tiraazh tutvumiseks postkastidesse oli jõudnud, kubisesid roppustest. Mind puudutas sügavalt selle rahva vaimne madalus, kelle heaks ma terve elu töötanud olin ja kelle rõõmuks ma ka oma ainsa lapse sünnitasin. No pagadi, Heimar. Võta oma leht. Mina lähen ära. Mina kiidan kultuuri ja heietan haridusteemadel. Ma ei unusta iial, kui värisevi käsi tõstsin järjekordselt toru ja sedakorda kostis sealtpoolt: "Siin Erki-Sven Tüür Hiiumaalt, kas te oskate öelda, mis on Roosevelti eesnimi?" Oskasin: Franklin Delano. "Miks te oma lehes teda häbistate valesti kirjutamisega? Mul pole midagi vasakpoolse maailmavaate vastu, kuid seda ei saa levitada nii räpakalt …" Tüürist sai viimne tilk. Mu lahkumispalve jõudis viie minuti pärast Keskerakonna tollase peasekretäri Küllo Arjakase lauale. Mu ees avanesid kultuuri ja hariduse kordumatud rajad. Poliitika pidi jääma masohhistidele, kes naudivad nüpeldamist. Inimene mõtleb, jumal juhib. Sajandivahetuseks oli Eestis midagi väga põhjalikult muutunud. Hääbuma hakkas rahvuskeha, nagu Rein Veidemann tavatseb väljenduda. Üks osa Eestist tormas pea ees NATOsse ja Euroopa Liitu, teine osa istus külapoe trepil ja ootas, et keegi õlle välja teeks. Ajakirjandus kirjutas kauni kodu konkurssidest, tegelikkuses võeti tuhandetelt lastega peredelt kodu ära. Meediasse tungis harimatus ja labasus, hariduse eest tuli hakata maksma pangalaenudega. Esimesena märkas muutusi ja kirjutas neist Kesknädal. Kuhu lähed, Eesti? Äkki leidub mõni inimlikum tee meie väikese rahva edasiseks kestmiseks? Sellele nn suur ajakirjandus vastust ei andnud. Lehvis tuntud lipukiri kes meeldida tahab, peab roomama. Laulvast revolutsioonist sai mudameedia abiga lagede lupjamine. Kes mõtles teisiti, selle hingekarjaseks sai Kesknädal. Ma tulin tagasi. Küsides: kas me oleme oma unistuste riigi märkamatult maha mänginud? Südametunnistust maha surumata saab vastust otsida vaid siin. Samal teemal: Viis aastat südametunnistust Urmi Reinde Me ei tohi oma õigust halvasti kasutada Hilvi Bergmann Vabadust filatelistidele! Ralf R. Parve Enne tuleb taevas maa peale, kui Kesknädal tõtt hakkab kirjutama! Viimati muudetud: 18.08.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |