Edgar Savisaare raamat süveneva majanduskriisi taustal

Kujutagem ette, kui Andrus Ansip avaldaks praegu oma üle poole aasta vanuste sõnavõttude kogumiku. Siis võiks vaielda ainult selle üle, kas naer oleks sarkastiline, hüsteeriline või  homeeriline.

Majandus – see on imelihtne!

Savisaare kirjutatust labaseid altminekuid ei leia. Loomulikult pole tegu prohvetiga, kes oleks suutnud kõiki arengudetaile ette näha. Kuid arengutendentside põhiliinidele on pihta saadud. Isaac Asimovi „Asumis“ on koht, kus ta (eesti lugejale arusaadavamates terminites) väidab: poliitikud lihtsalt peavad pooleldi intuitiivselt tabama ühiskonna arengu seaduspärasid ja olema võimelised prognoosima tulevikku…

Majanduspoliitika on tegelikult ülilihtne asi. Kett on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. See lüli tuleb üles leida. Kuna käsutada olev ressursside hulk on alati piiratud, seisnebki kogu majanduspoliitika selles, et tugevdada kõige nõrgemat lüli tugevamate arvel. Keti tugevus kasvab, ja nii on võimalik majandust edasi viia.

Kui ainult leitaks see lüli piisava kiirusega! Hilinemine ähvardab majandust väga raskete tagajärgedega. Ja selle tõepoolest nõrga lüli probleemidele ongi suunatud Savisaare artiklid. Kui paljud laulavad veel tänaseni monetaristlikke kiidulaule rahale ja välisinvesteeringutele, siis Edgar Savisaar on  juba vähemalt 2–3 aastat tagasi mõistnud: keti nõrgimaks lüliks ehk, majandusteaduslikus keeles, piiratuimaks ressursiks, ei ole Eesti majanduses mitte rahanappus (oli selleks nõrgimaks lüliks vastuvaieldamatult 15 aastat, ka veel 10 aastat tagasi), vaid inimene. Kogu meie areng viimasel paarikümnel aastal on toimunud ju inimese arvel, tema valmisoleku arvel pingutada sotsialistlikust stagnatsioonist euroopalikku ellu jõudmise nimel.

Ka inimesed lõpuks enam ei suuda

Kuid inimese vastupanuvõime on lõppude lõpuks piiratud. Eriti siis, kui suure osaga elanikkonnast käitutakse ebaausalt ning nende töö ja vaev läheb valitute, olgu siis Rootsi pangahärrade või ka mõnesaja kodumaise (ajutiselt?) eduka ärimehe taskutesse.

Tänaseks on  selge, et Eesti majandus on tõsises kriisis. Küsimus on vaid selles: miks ta sinna läks? Siin ei saa näpuga näidata maailmas toimuvatele protsessidele, otsida süüdlasi Ameerikast või Pärsia lahe äärest. Savisaar on oma raamatus ära toonud need müüdid ja dogmad, millest kinnihoidmine (muide, teatud ringkondades tänini lausa meeleheitlikult jätkuv) on viinud Eesti sinna, kus kriis üha kogub tuure.

Lisaksin Savisaare pakutule omalt poolt veel paar tükki ja asetaksin ümber mõned rõhud, kuid põhiliin on kindlasti paigas lausa hämmastava täpsusega. Eriti kui seda võrrelda valitsuse, Eesti Panga jmt asutuse vaid mõne kuu vanuste prognoosidega...

Kriisi tekkepõhjuste väljatoomine võimaldab pakkuda ka lahendusi sellest välja  tulekuks. Tunnistan, et just tulevikku suunatud osa raamatust lugesin suurima huviga. Esiteks oli siin  mulle ka täiesti uusi kirjutisi, teiseks on momendi põhiküsimuseks mitte süüdlaste otsimine (need peaks igale loogiliselt mõtlevale inimesele üldjoontes selged olema), vaid see: mis saab edasi? Kuidas ära hoida, et me ei kukuks tagasi näiteks Moldova tasemele? Kuidas siis minna edasi? Kas just viie rikkama riigi hulka Euroopas, aga ikkagi edasi.

Mis saab edasi?

See osa kogumikust on kahjuks lühim. Kahetsen siinkohal, et tänapäeva raamatutest on kadunud omal ajal neis leidunud daatumid „laduda antud“, „trükkida antud“ jne. Ilmselt on raamat kirjastamise-trükkimise masinavärki jõudnud rohkem kui päeva või nädala jagu tagasi. Seetõttu ei sisaldu siin viimaseid sõnavõtte ja kirjutisi sel teemal ning vastust küsimusele, mis saab autori arvates edasi, tuleb otsida eelkõige peatükist pealkirjaga „Üldine majanduspoliitika“. Sealsed kirjutised on ikkagi aasta jagu vanad. Ilmselt oleks väga oluline tuua lugejate laia ringi ette diskussiooniks need konkreetsed ettepanekud, millega Savisaar on esinenud kõige viimasel ajal ja mida seetõttu kogumikus pole.

Ja mitte ainult diskussiooniks! Passiivne pealtvaatamine, kuidas majandus vajub allamäge, rääkimata rumalustest, nagu 2009. aasta absurdieelarve läbipressimine ja katse tema järgi elama hakata, viivad meid kiiresti suurde auku. Sealt on juba ülikeeruline välja ronida. On päramine aeg kokku leppida kriisiületamise meetmetes ja hakata tegutsema.

[esiletõste]

Tänaseks on  selge, et Eesti majandus on tõsises kriisis. Küsimus on vaid, miks ta sinna läks. Ja kuidas edasi toimida.

OLEV RAJU, 

Tartu Ülikool, majandusteooria erakorraline  professor

Jaga |