Arvamusliidrid on valdavalt Eesti poolt ja Ansipi vastu

09. mai 2007


Uue kolmikliidu verine algus
Juhan Kivirähk, sotsioloog
Eesti Päevaleht, 30. aprill

Rahvahulkade tegevuse kontrolli alt väljumist on sotsioloogias juba piisavalt kaua uuritud. Ka Tallinnas ööl vastu eelmist reedet toimunud sündmused käisid otsekui õpikust õpikusse korduva krestomaatilise teksti järgi.
Politsei rakendas jõudu meeleavaldajate laiali ajamiseks, kes pidid lahkuma mööda kitsast Tõnismäe tänavat. Selle emotsionaalselt üles ärritatud massi vastuvõtmist koridori teises otsas polnud aga keegi kavandanudki. Vabasse, korrakaitsjate poolt kontrollimata piirkonda jõudes vallandus meeleavaldajates viha – ning selle tagajärjel rüüstati ja süüdati esimene kiosk. See oli hetk, mil meeleavaldajate tegevust oleks olnud veel võimalik peatada. Ent kui sellisele teguviisile mingeid sanktsioone ei järgnenud, võis olukord sealt edasi juba ainult halvemaks minna. Ohvriks langes Pärnu maantee täies pikkuses Kosmose kinost kuni Vabaduse platsini.
Ma ei õigusta laamendajaid, süütajaid ja rüüstajaid. Nad on kahtlemata kurjategijad. Kuid nende kuritegevuse vallandumisel on oma kindel põhjus. Nende kurjategijate "ämmaemandaks" on Eesti Vabariigi valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga.
Jah, võib ju öelda, et tegijal juhtub ning Eesti politsei puutus selliste sündmustega kokku esmakordselt. Sellist siirast vabandust võiks isegi uskuma jääda. Võib-olla tõesti ei tundnud sündmuste käigu ennustajad masside käitumise põhitõdesid. Ent samas teatas siseminister Jüri Pihl teleintervjuus, et olukord Tallinnas olevat kontrolli all, ehkki tema jutu taustaks olid kaadrid Pärnu maanteel laamendavatest vene noorukitest, põlevatest kioskitest ja poeröövidest. Kui olukord oli Pihli arvates kontrolli all, siis järelikult tahetigi sellist olukorda tekitada. Aset leidnud segadustes tasub otsida kindlat plaani ja tagamõtet. /.../
Ka Eestis oli tarvis pronkssõduri kaitsjaid kuidagi naeruvääristada. Seepärast lastigi nad ülesärritatult lahti Pärnu maanteele, kus neil võimaldati mitme tunni vältel segamatult rüüstata ja laamendada. Samal ajal garanteeriti videokaadritega toimunu maksimaalselt laialdane levi.
Ma ei tea, kui suure summa kasseeris valitsuselt sisse selle geniaalse stsenaariumi autor. Küllap oli summa aukartustäratav, sest isegi tekkinud materiaalne kahju oli juba aegsasti valitsuse tegevuskavva sisse planeeritud. Eestimaal ei juhtu just sageli, et kahju kannatanud kodanikele pakutakse hüvitist juba enne, kui nad seda küsidagi taipavad. /.../
Vandaalide ja rüüstajate tegevus aitas valitsusel langetada kiiret otsust pronkssõduri eemaldamiseks. Nii õnnestus oskuslikult ära vahetada põhjus ja tagajärg. Venelased ei hakanud märatsema mitte sellepärast, et pronkssõdurit taheti eemaldada, vaid Aljosha viidi politseisse hoiule hoopis seetõttu, et venelased hakkasid märatsema. Ka välismaailmale aitab see lihtsamini sõnumeid vormida: no mis läbirääkimisi ning tasa ja targu toimetamist selliste kaabakate puhul ikka saab eeldada...
Säärane hiilgav stsenaarium vääriks kindlasti Kuldmuna preemia mõõtu autasu või vähemasti aasta suhtekorraldusteoks kuulutamist, kui see teguviis ei oleks liiga küüniline. Jätta Tallinna linna ühe peatänava elanike ja ettevõtjate vara ja elu mitmeks tunniks kaitseta, lubades lihtlabaselt kõik kulud tagantjärele kinni maksta. Aga kui mõni poeomanik oleks neis sündmustes oma varandust kaitstes elu kaotanud – kui suure summa valitsus selle eest oleks välja käinud?
Pealegi – üks suurepärase ideega võidetud lahing ei tähenda veel, et suudetakse võita kogu sõda. Oma naeruväärses võitluses ühe monumendiga saavutas valitsus küll võidu, kuid ta kaotas samal ajal midagi palju olulisemat ja väärtuslikumat – kodanike usalduse ja ühiskonna turvatunde.
Kes külvab tuult, see lõikab tormi, kinnitab rahvatarkus. Nii riskantseid ettevõtmisi tohib algatada vaid siis, kui nende edus ollakse 150-protsendiliselt kindel! Mõelgem sellele, mis saab siis, kui jõustruktuurid taastavad tänavatel igapäevase korra. Kas siis on probleemid lahendatud? Või on see vaid hirm politseilise vägivalla ning peaministri ja presidendi ähvarduste ees pista kõik rahulolematud viieks aastaks trellide taha? Selline rahu ei ole iseloomulik mitte tsiviliseeritud kodanikuühiskonnale, vaid apartheidile.
Ma arvan, et ühiskonna sisemise stabiilsuse hävitamise ja Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise pärast peaks peaminister Andrus Ansip ametist lahkuma!

Vähi ei usalda valitsust, kes rahvale valetab
Äripäev, 30. aprill

Silmeti nõukogu esimehe Tiit Vähi sõnul valitsus valetas rahvale, kui ütles, et pronkssõdurit ei võeta maha. „Kohe pandi püsti väga suur telk ja kindlasti mitte pronkssõduri vihma eest kaitsmiseks. Mina ei usalda valitsust, kes rahvale valetab. Soovitan Ansipil tagasi astuda," ütles ta Äripäevale. „Pingestatud olukord pronkssõduri ümber on meie (Silmet, Sillamäe sadam - Äripäeva toim.) äritegevusi mõjutanud. Oleme edasi lükanud investeeringud, näiteks Narva-Jõesuule kuursaali ehitamise ning mõned sadamaprojektid. Ka meie välispartnerid ei planeeri kiireid investeeringuid praegu."

Killud, mis ei too õnne
Eiki Berg, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor
Postimees, 30. aprill

Selgub, et ürginimlik masside mäss ei sünnita vägivalda ainult ekvatoriaalsetes vihmametsades, vaid ka riigis, mida reklaamitakse uute innovaatiliste lahenduste tootjana. Mis tähtsust on mobiilsel parkimisel, kui turvalisuse huvides tasub auto üldse koju jätta? Milleks meile e-valitsus, kui täitevvõimu serverid ei ela küberrünnakut üle? Pigem tuleb arvestada sellega, et nüüd ja ka edaspidi on igas poes peidus tukk, mis teeb pauku ning kaitseb omaniku vara. Kõikjal on killud, mis sedapuhku õnne ei too. /.../
Aasta tagasi teatas peaminister Ansip, et temale ei ole olemas seda «teist poolt», kellega pronkssõduri teemal kõnelusi pidada. Veteranid, kodanikuühendused, noorteorganisatsioonid ei ole representatiivsed ega esinda siinse venekeelse elanikkonna häält. Mis tahes situatsioonides kehtiv Pedro Almodovari üleskutse «räägi temaga» ei leidnud vastutulekut neilt, kes koostasid peaministri ajakava, järjestasid teemad ja sõnavõtud. Sõnum, mida Stenbocki maja kaudselt edastas, sisaldas üht: teid ja teie probleemi pole olemas./.../
Veebruaris sai Eesti rahvas peaministri suu läbi teada, et Eestil polegi piirilepingut Venemaaga tarvis. See rohkem nagu nende mure, kas saada viisavabalt läände või mitte. Kui me täna seisame tõsiasja ees, et ükski piir ei pea täielikult ning potentsiaalseid üle piiri valguvaid kaabakaid on küllaga, siis kas poleks otstarbekas omada juriidiliselt reguleeritud piirijoont ja koostööd kahe riigi piirivalve vahel, mis tagaks paremini Eesti riigi iseseisvuse? Paraku on 22 540 häält piisav kapital, et peaminister võiks vajaduse korral deklareerida – meil pole ka diplomaatilisi suhteid Venemaaga vaja.

Kuidas ületada viha?
Erkki-Sven Tüür, helilooja
Postimees, 30. aprill

/.../ Poliitiline retoorika kurjategijate karistamisest ei aita meid karvavõrdki, kui me tegelikke probleeme õigete nimedega ei julge nimetada. Jah, muidugi, vandalism ja laamendamine, see ta on ja reageerima sellele peab.
Aga tuleb suuta vaadata selle pimeda viha taha. Need märatsevad vene keelt kõnelevad noortekambad käituvad nagu nurkaaetud metsloomad.
Fakt on see, et tegemist ei ole üheainsa mälestussamba teisaldamise tagajärjel sündinud reaktsiooniga. See oli kõigest päästik, mis vallandas sündmuste ahela.
Kui me ei suuda mõista, et see tume viha on pika aja jooksul kogunenud väga paljude komponentide kogusumma, kui me ei tea ega tahagi teada, mis need komponendid täpselt on ja kui meie ainus reaktsioon on korrarikkujate karistamine, ei ole meil lootustki millegi ühtse Eesti taolisele.
Kuidas on võimalik, et klasside kaupa tulevad noored vene koolidest riigikogu hoone ette karjuma «fašistid»? Miks on Eesti venekeelne meedia Vene propagandasõja üks kahuritorudest? Mida õpetatakse vene lastele vene koolides Eesti ajaloost? Niisuguseid retoorilisi küsimusi võiks esitama jäädagi.
Minu konstruktiivne küsimus on:
Kas oleks kuidagi võimalik moodustada mingi Üksteise Mõistmise Foorum, kus oleksid esindatud nii eesti kui ka vene kogukonna arvamusliidrid – ma küll ei tea, kes nad võiksid olla –, aga parem, kui seal ei oleks poliitikuid ja loomulikult mitte ekstremiste. /.../

Kui teadsite, siis - miks?
Tõnis Saarts, Tallinna Ülikooli õppejõud
Delfi, 1. mai

Miks lasti siinse venekeelse vähemuse hulgas vabalt levida infol, et monument on tükkideks saetud ja hävitatud? Miks ei antud juba reedest alates jõuliselt teada, et 8. mail monument taasavatakse ja see toimub kohaste austusavalduste saatel? Miks hakatakse dialoogist ja kõikvõimalikest foorumitest rääkima nüüd, kui olukord on maksimaalselt pingestunud? Kas Eesti valitsusel ja poliitikutel on üldse mingit kommunikatsioonistrateegiat, kuidas vene vähemusega antud olukorras suhelda?
Jah, teatud katseid on tehtud. Ansip esines kahel korral ka venekeelses AK-s, kuid tema sõnum oli pigem ähvardav kui siinset vene elanikkonda rahustav. President Toomas Hendrik Ilvese kõne oli aga lausa vaenulik. Kõrgil, ähvardaval toonil andis president mõista, et kui keegi julgeb venelastest veel protestima tulla, siis on Eesti riigil piisavalt jõudu, et teid KÕIKI tsemendile panna. Ähvardamine ja oma sõnumite edastamine jõupositsioonilt, mida Eesti poliitikud on seni teinud, ei saa olla just parimlahendus pingete mahavõtmiseks. /.../
Praeguses seisus pole üldse kedagi, kes vene kogukonnaga räägiks, kuna kõigile lisaks puuduvad neil ka oma autoriteetsed liidrid. Ja siis me veel imestame, et nad ammutavad oma info Moskva inforuumist ja käituvad sellele vastavalt. Kui seesugune oskamatus ja tahtmatus teise poolega kõneleda jätkub, siis muutub monumendikonflikt ja valitsusevastane protest lõpuks rahvustevaheliseks vastasseisuks. Ei tasu unustada, et pronkssõduri mahavõtmine pahandas ka paljusid eestimeelseid venelasi. Kui Eesti poliitikud nüüd keelduvad nendega rääkimast, siis esialgu on nad lihtsalt nõutud, ajapikku muutub see nõutus aga aktiivseks vaenulikkuseks. Kas seda meil vaja ongi?

Contra: Mida sümboliseerib pronkssõdur?
(Luuletaja, kodanikunimega Margus Konnula)
Delfi, 2. mai

Kaugelt lõunast vaadates tundubki pronkssõduri ümber toimuv nagu mäng. Uudiseid vaadates tundub see sama ebareaalne nagu sõda. Tõsijutt, sõjafilme vaadates paistab sõda nii mõistusevastane, et ma tahaks uskuda, et seda polegi päriselt olemas. Küllap seda tahaks uskuda ka need, kes ise sõda näinud-tundnud, aga kardetavasti on ta ikka olemas. Eks sümboliseerib ka pronkssõdur Aleksei eelkõige sõjas langenud sõdurit.
Kuid kindlasti mitte ainult seda, vaid peale selle näiteks ka:
* maailma võitu fašismi üle
* punaarmee võitu fašismi üle
* osale eestlastele meie riigi okupeerimist
* kommunistidele võib-olla võitu kodanliku Eesti üle
* noorematele venelastele võib-olla lihtsalt venelaseks olemist
* lihtsalt kooskäimiskohta (nagu Russalka juures)
* lihtsalt kunstiteost
* miks mitte ka meie esimest kahekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu.
Ja variante on kindlasti veel. Seegi on tõlgendamise küsimus, kas pronkssõdur seisis või tolgendas Tõnismäel. Nagu on küllaltki subjektiivne see, kas ta pidi sealt ära viidama või mitte. Aga nüüd võib igaüks analüüsida, kui paljud neist üheksast eelloetletud sümbolist jäävad edasi Tõnismäele hõljuma, paljud lähevad sõjaväekalmistule ja paljud nii siia kui sinna või igale poole.
Igatahes jääb tühi koht Tõnismäel peale nimetatu sümboliseerima ka eestlaste ja venelaste vahelist vastasseisu Eesti Vabariigis./.../
Igavesti jäävad ka venelased Eestimaale. On kahju, et mõned nende hulgast on valmis iga kell Eesti rahvuslipu jalge alla tallama või põletama. Muidu võiks isegi nendega koos Toompeale minna ja "An-sii-paa!" karjuda. Ma ei saa seda muidugi praegu teha, kui nad on rakendatud nõukogude propagandavankri ette. Aga kui see kõrvale jätta, siis on teatav hingesugulus olemas.


Pronkssõduri hind
Eve Osa, Ajakirjanike Liidu liige
Harjumaa, 2. mai

Ma ei näe Tõnismäelt eesti skulptori eesti modelli järgi tehtud kuju iga hinna eest mahakiskujates ei kangelasi ega sirgeselgsust. Mind eluta asjad üldiselt ei häiri, kui nad mulle just pähe ei kuku või ma neile otsa ei komista. Kõik mingite kujudega seonduv on inimeste peas kinni kahe kõrva vahel ja ma võrdlen seda näiteks kas või horoskoobiusuga. Labiilsema närvikavaga või sotsiaalse mäluta inimene võib end ehk tunda "tõupuhta, õige eestlasena", kui ta oma viha ühe tootemi vastu keskendab.
Mu äi sattus – nagu paljud eesti poisid – sünniaasta tõttu vene armeesse, mu ämma pere küüditati, mu oma issi oli sõttavõtmiseks õnneks liiga noor (sündinud 1931). Kas oleksin pidanud oma äia vihkama? Mu ämm ju ei vihanud – nad jõudsid koos äiaga enne manalateed kolm last üles kasvatada ja kuldpulmigi pidada. Sarnane on olnud paljude, ilmselt enamiku eesti perede lugu. Ka nende "tõupuhtate" oma.

Äike puhastas õhu
Lauri Vahtre
SL Õhtuleht, 2. mai

Mida teevad tõe tunnistamise asemel meie humanitaarintelligentsi õied? Nagu öeldud, halisevad. Märt Väljataga kutsub eestlasi koguni üles rahvuslikule enesetapule. Loobugem sellest, loobugem teisest ja kolmandast, loobugem lõpuks iseendast. Ise kaevame haua, ise kraabime endale mulla peale. Peaasi, et keegi ei tunneks ennast solvatuna. Väga sügavmõtteline ja postmodernistlik. Ptüi.
Palun vabandage mu ägedust, aga mind tõesti ärritavad inimesed, kes peaksid olema osaks rahvuse eliidist, peaksid inimesi ohuhetkel julgustama ja õpetama, olema targemad ja nägema kaugemale, kuid kes selle asemel jutlustavad lihtlabast alistumist toorele vägivallale.

Hoop eesti rahvusteadvusele
Rein Veidemann
Postimees, 3. mai

Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgi – selle kvalifitseerimine hauatähiseks oli poliitiline ettekääne – peaaegu sõjalise operatsiooniga teisaldamise saldo ootab veel kokkuarvamist.
Kuid selle peamise kaotuse kõrval, milleks oli vaevaliselt, aga siiski lootusi hellitavalt kulgenud Eesti venelaste integratsiooni nullimine, täpsemalt, selle selge asendamine assimilatsioonisunniga, tuleks ilmselt sama oluliseks pidada hoopi eesti rahvusteadvusele.
Iroonia on selles, et Eestis kõige suuremat liberaalsust jutlustavast erakonnast ja tema liidrist on saanud toorel vastandumisel toimiva natsionalismi praktiseerija. Juba sellest aastatagusest hetkest peale, kui Andrus Ansip laskis end provotseerida äärmusrühmitustest ja kujundas pronksmehest oma ning Reformierakonna valimiskampaania ühe nurgakivi, sai selgeks, et eesti kultuur kui eesti rahvusteadvuse keskne narratiiv peab loovutama koha riigipoliitilisele rahvuslusele. /.../
Sakslaste kolonisatsiooni sümbolid on sujuvalt sulandatud eesti kultuuri- ja poliitilisse ruumi. Küllap oleks läinud nii ka Tõnismäe pronksmehega, kui selle eemaldamisaktsioon – eriti sellele eelnev ja seda saatev retoorika – poleks resoneerinud kunagise mõisate põletamise diskursusega.
Ajalooliselt on eesti rahvuslik identiteet otsinud kiiluna oma «suurt jutustust» Saksa ja Vene ülemvõimu vahel. Kätte võitnud oma riigi, ilmutati suuremeelsust rahvusvähemuste suhtes, mille väljenduseks oli 1920ndatel aastatel Euroopa õigusruumis ainulaadne, praegu kahjuks üksnes formaalselt toimiv kultuurautonoomiaseadus. /.../
Viisteist aastat suutis Eesti siiski hoida lahus ühelt poolt kodanikkonna formeerimise (siin on küllaltki kitsad ja ranged väravad) ja teiselt poolt rahvusluse temaatika. Viisteist aastat suudeti hoida venelasi tänavale tulemast. Ühe mehe ambitsiooni nii Eesti enda kui ka piiritagused ärakasutajad, valitsuse sügav valearvestus viisid aga kodaniku- ja rahvustunde lähenemiseni kriitilisele massile – tulemuseks plahvatuslik ahelreaktsioon, mis vähemalt pikaks ajaks jääb tumestama ka eestlaste endi rahvusteadvust.

Tunnen end vägistatuna
Olev Remsu, kirjanik
SL Õhtuleht, 3. mai

Tunnen end solvatuna ja rüvetatuna, otsekui oleks mind vägistatud. Ja pole sugugi välistatud, et see kõik kordub. Pikapeale harjub äragi, muutub ehk harjunuks, varsti ehk plahvatavad pommid nagu Põhja-Iirimaal ja Iisraelis. /.../
Kes provotseeris? Me võime ükskõik kui kaugele ajalukku kaevuda, võime sealt leida meile tehtud kisendavat ülekohut, ainult et milleks me seda kasutame? Me peame teadma, et me jääme igavesti Venemaa naabriks ning Venemaa jääb igavesti selliseks, nagu ta on – suurriigiks, kelle rahvast paljude meeli on pimestanud suurriiklus. Me peame omaks võtma kurva tõdemuse, et eales ei korva Venemaa meile tehtud ülekohut. See on paratamatus, mida muuta ei ole meie võimuses. Nagu seegi, et meie ajaloolisel territooriumil elab 350 000 mitte-eestlast, kes jäävad siia sama kauaks kui meiegi. Just sellistele postulaatidele tuleb ehitada nii naabrus- kui ka sisepoliitika. Kas aga meie peaminister on täielikult kaotanud aja- ja kohataju? /.../
Süütamisel on uus sõda, venelaste alistamisega hättajäänud on nüüd ülepeakaela tormanud Savisaare kallale. Kes see ütles, et iga sõda on eelkõige kodusõda? Igatahes oli tal õigus. Ükskord tuleks katkestada kättemaksmiste ahel, muidu töötab see igavesti. Aga seda tarkust meile veel jagunud ei ole.

Kuidas mitte muutuda nendesarnaseks
Valle-Sten Maiste
Sirp, 4. mai

Raske on otsustada, kuivõrd kannustas Ansipit pragmaatiline mõistlikkus mitte pakkuda Venemaale võimalust eesti ühiskonna eesti lõhede arvelt profiiti lõigata ja kuivõrd esines soov Isamaaliidu vana teemaga kasu lõigata. Lihula kombel vargsi pealeminek, demagoogilisus ja ülbe ignorantsus seaduskuuleka vene kogukonna tundeid puudutavatele küsimustele reageerimisel. Rõhutamine, et tegu on ainult ja ainult marodööride ja vandaalidega kuni sinnamaani, et tekib tunne, et tõesti oligi valitsusel endal väike uitmõte või koguni plaan poolprovotseeritud vandaalitsemiste taustal pragmaatiline punktivõit võtta. Seaduskuuleka vene kogukonna eimillekski pidamine. Niisugused probleemid võiksid olemata olla. Ei ole võimalik sellise mentaliteediga juhte Eestile sobilikuks pidada. Ehk pole päris kõike nii soovitud ja see on palavikulistes sündmustes nii kujunenud? Ehk on siin midagi parandada?

Mõtestatud tegevuse algus
Krista Kodres
Sirp, 4. mai

Nagu paljud on juba öelnud: pärast eelmist nädalavahetust elame teistsuguses Eestis ja nii see küllap tõesti ongi. Mitte et enne viimast aprillinädalat oleks olnud tegu homogeense ja sõbraliku kahe kogukonna kooseksistentsiga, kuid nüüd sooritati mõlema poole abil ajaloo tagasikäik 1990. aastatesse ning nulliti see vähenegi, mida seni oli suudetud ära teha. Siinkirjutajal on sellest kahju. Seda kartes andsin ka mina oma allkirja 12 professori kirjale, mis ei jõudnud meediasse üksnes seetõttu, et jõudsin oma meilide lugemiseni alles pärastlõunal, kui kiri oli juba edastatud. Niisiis – oli ka üks naisprofessor.
Ja kuivõrd Sirbi peatoimetaja jaoks oli kirjakirjutajate soolisus probleem, siis julgeksin viidata, et pronkssõduri mahavõtmise otsustamise taga olid tõepoolest mehed üksi. Minu arvates käitusid need mehed vastutustundetult, Säärase Mulgi kombel "iseenese teadmisest", ega kasutanud sündmuste prognoosimisel ära seda analüüsipotentsiaali, mis Eestis olemas on. Leian, et ka meedia reaktsioon lähtus valdavalt samast, XXI sajandile ebaadekvaatsest võimupositsioonilt "ärategemise" ja "kehtestamise" vaatenurgast, mõtlemata tagajärgedele ja alternatiividele. Euroopa kogemus on näidanud, et vägivald ei kõrvalda etnilisi eriarvamusi, vaid pigem eskaleerib konflikti. Vene kogukonna kõik liikmed käsitlesid pronkssõduri mahavõtmise otsust vägivallana ja kogukonna rumalam osa vastas samaga. Valitsuse tormaka ja valesti ajastatud otsuse tagajärjena kannatab kogu ühiskond. Sellisele sündmuste käigu võimalikule tagajärjele osundamine oligi teadlaste kirja üks sõnumitest.
Tahan loota, et minu juttu ei võetaks parastamisena, a la meie ütlesime ju, ja näete nüüd, mis sai. Samas kutsuksin kõiki, ka Sirbi peatoimetajat, mitte võtma hoiakut, et aprillisündmusi tohib analüüsida vaid teatud vaatepunktist ja kõik, kes seda ei tee, on Eesti rahva vaenlased või vähemalt – "savisaarlased". Mina ei identifitseeri end ei ühtede ega teistega, kuid olen veendunud, et kui pronkssõduri mahavõtmisele eelnenud otsuste ja sündmuste analüüs kuulutatakse tabuks, vähendab see meie tänaseid võimalusi edasi minna.

Juhan Kivirähki personaalküsimus
Mihkel Raud
Eesti Päevaleht, 7. mai

Õigus midagi arvata on tsiviliseeritud Euroopa riigis vääramatu. Ka midagi küsitavat arvata. Ajaleht, mille praegune vastutav väljaandja lintšis Vene okupatsiooni ajal Lagle Parekit Nõukogude-vastase tegevuse eest, üllitab praegu marurahvuslikult hüsteerilisi ja varjamatult rahvastevahelist vaenu õhutavaid juhtkirju. Mulle need ei meeldi, kuid nende ilmumine on vabas ja demokraatlikus ühiskonnas võimalik.

Mis saab pärast pronkssõdurit?
Jarmo Virmavirta
Postimees, 7. mai

Iseseisev riik otsustab ise oma kujude asukoha üle. Kuid mida tähendab iseseisvus üleilmses maailmas? Kuju äraviimise tagajärgede silumiseks läks vaja ELi tegevust. Venemaa ja ELi strateegiline partnerlus on kummalegi poolele tähtsam kui Poola liha, Gruusia kaupmehed või Tallinna kuju.
Kuju püstitamine, rääkimata hävitamisest, on poliitiline akt, kui see niimoodi paistab. Eesti jaoks on kujukriisil mitu tagajärge. Valitsuse populaarsus oma rahva seas on kasvanud, kui praegu toimuksid valimised, ei mahuks Savisaar samale pildile Ansipiga. Ka rahvusvahelistel foorumitel on peaministril ja välisministril endisest tugevam positsioon. Teisalt peavad nad nüüd ka vastama raskematele küsimustele.
Küsimustest esimene puudutab rahvusvähemuse positsiooni. Kas siis vene vähemus Eestis polegi võrdsete õigustega, nagu mitmel rahvusvahelisel foorumil, millest tähtsamad on Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu, on kinnitatud? Kui mõni aasta tagasi tekitas suurt pahameelt Soome parlamendisaadiku Jörn Donneri raport Eesti venelaste positsiooni kohta, siis nüüd võime küsida, kas tal mitte õigus ei olnud. See, et vene vähemus pole lõimunud ühiskonda, on Eesti jaoks rahvusvaheline probleem. Sunniviisilisest eesti keele õpetamisest selleks ei piisa. /.../
Soomes arvestatakse, et Läänemere piirkonna stabiilsus on riigi arengu seisukohalt esikohal. Piirkonnas elab kolmandik Euroopast, kuid see ei lõika oma tugevusest kasu. On tarvis ühist strateegiat Läänemere piirkonna jaoks, mis paneks nii kõik sealsed riigid – just Saksamaa ja
Venemaa – kui ka ELi tervikuna uskuma piirkonna külgetõmbejõusse. See on Eestigi tuleviku seisukohast tähtsam kui pronkssõdur. Eesti vajab oma strateegiat ka Venemaa küsimuses. Pronkssõduri strateegia on Venemaast lahtiütlemise strateegia ja see on toiminud hästi, kuid tuleviku suund on teine.







Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (38)