Kommionu Brüsselist

Aarand Roos,      04. juuni 2003


Liidu all ägades olime kõigest hoolimata kuraazhi täis. Moskva-onu ütles, et te olete ju Liidus iseseisvad, mis te veel õiendate! Meie vastu, et tahame olla päris iseseisvad. Tema aga ei tahtnud aru saada, kuni lõpuks pahvatas: - Tahate meist lahku lüüa või?
Ja siis tal hakkas meist hale meel: - Üksi te ei saa eluilmas hakkama!
Tuleb meelde, jah?
Imelikul kombel raiusid meie oma Moskva-onud sama juttu: - Ainult Liidu rüpes on võimalik edasi jõuda.
Meenuvad needki mehed, jah?
Tõestasime nii esimesele kui teistele kui ka kogu maailmale, et me saame iseseisva riigina suurepäraselt hakkama. Kõige raskem oli seda tõestada iseendale ja kaas-eestlastele. Möödus paar aastat ja oli jälle tarvis kuhugi minna, suuremasse seosesse. Miks mitte mõnda liitu? Liit - see kõlab uhkelt!
Aga vahepeal oli moodi läinud sõna haldussuutlikkus, ja et seda asja oli meie maal kasinasti, tahtsime seda kangesti saada. Kas kommionu Brüsselis annab meile?
Tema aga vastu: - Ja mida saame meie vastutasuks?
- Põhiseaduse kaotame referendumil ära niisuguse topelt-küsimuse nipiga, et kes dialektikat enam ei mäleta, hääletab vastu oma sisetunnet.
- Presidendile me pole niikuinii mingit võimu andnud. Ja Liidu president on ju valmis hakkama presidendiks ka siin.
- Valitsusele leiame tööd oblasti tasandil.
- Riigikogu ei ole juba kümme aastat jaksanud sotsiaalset sasipundart seadusandlikult lahendada. Kuid Liidu seadused on ju meile niikuinii ülimuslikud just nagu enne 1988. aastat.
- Aga riigipiirid ja lipp ja vapp ja kroon? Ja keel ja kultuur? Kui on läinud trumm, mingu ka pulgad. Asemele saame Brüsseli-onult haldussuutlikkuse kommi!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)