Nädala juubilar SULEV KEEDUS– 60

Sulev Keedus omandas keskhariduse filmikallakuga Tallinna 37. Keskkoolis. Pedagoogilise praktika baaskoolina kasutas keskkool Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilist Instituuti. Kinotegemist alustas Sulev Nõmme kultuurimaja juures tegutsevas amatöörfilmi stuudios „Diogenese Tünder“, mille rajajaiks olid Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö üliõpilased Tõnu Aru ja Olav Neuland. Aru töötas aastaid Tallinna Raekoja direktorina ja töö kõrvalt teinud filme ka koos Keeduse isaga ning 2006. aastal koos Eve Esteriga Sulevi isast „Kes sa olid, Ülo Keedus?“  

Pedagoogilises Instituudis oli Keeduse näitlejameisterlikkuse ja režii õppejõud Margus Tuuling, kes lavastas amatöörteatrites. Sulev lõpetas Instituudi kultuurhariduse osakonna 1979. aastal rahvateatrite näitejuhina. Ülo on poja tähtsa sündmuse jäädvustanud filmilindile. Samal aastal valmis Neulandil „Tallinnfilmis“ esimene mängufilm „Tuulte pesa“, mille toimetajaks oli režissööri sugulane ja stuudio peatoimetaja filmiteadlane Enn Rekkor. Sulev Keedus proovis Moskva kursustele mitu korda. Vahepeal  töötas ta režissööri ja operaatori assistendina „Eesti Telefilmis“, seejärel Seppo kliinikus fotolaboratooriumi juhatajana. Visadus viis sihile. Keedus lõpetas Moskva paariaastased režissööride ja stsenaristide kursused 1989. aastal mängufilmide režissöörina.

Gorbatšovi perestroika ajal korraldas „Tallinnfilmi“ toimetus stsenaariumite võistluse, kuhu laekus üle 80 töö. Veiko Jürissoni "Elu ainus pühapäev" ning Hugo Aderi ja Tõnu Virve külapoisi küüditamisaja päevikulugu „Lenduri noorus“ jagasid võidukohta. Jürissoni võidutöö põhjal tegi Sulev Keedus  Moskva kursuste diplomitööna mängufilmi „Ainus  pühapäev“. Venekeelse ja eestikeelsete subtiitritega telefilmi tegevus toimub Stalini ajal, sõjast ning terrorist laastatud Eesti väikeasulas. 1985. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetanud Simona oli „Eesti Telefilmis“ toodetud režissöör Keeduse debüütfilmi assistendiks.

Omariikluse taastamisega kadus filmikunsti riiklik rahastamine. Moskva kinokoolil VKIK baseeruva „Tallinnfilmi“ loominguline grupp jäi tööta  ja  tootmisstruktuurid hävisid. Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppebaasil loodud „Eesti Telefilm“ jätkas tegevust. 1993. aastal juhtis telefilmi toimetuskolleegiumi liige, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vilistlane Jaan Ruus Eesti Filmiajakirjanike Ühingu asutamist. Ühingusse ei mahtunud ühtegi VKIK kõrgeriharidusega filmiteadlast ega loovprofessionaali. Sama aasta parimaks valis ühing  „Eesti Telefilmis“ toodetud Sulev Keeduse  "In Paradisum". Dokumentaal filmiti Eesti Vabariigi paranduslike tööde kolooniates nr 1 ja nr 2 ning eeluurimisvanglas. Jutustatakse lugu ühe naisvangi elust ja kiindumusest mitmekordsesse tapjasse.

Filmiajakirjanike Ühing hindas Keeduse "Georgica" 1998. aasta parimaks. Lugu on vaikivast Poisist, kes saadetakse saar-polügoonile endise koloniaalmisjonäri Jakubi juurde ravile. Jakub on saarel ainuke tsiviilelanik, kes peab öiste pommirünnakute ajal vaatlusi tegema ja tulemused telefoni teel staapi raporteerima. Stsenaariumi kirjutas lavastaja koos kirjanik Madis Kõivuga, kes töötas Tallinna Polütehnilises Instituudis. Unenäolikud sündmused on dramaturgiliselt võrdväärsed ja kujundid peegeldavad režissööri kunstikeelt. "Georgicas"  ristuvad filmitegija Keeduse  ja filosoof Kõivu maailmad, mida kinematograafiliselt seob tervikuks VKIKi  lõpetanud operaator Rein Kotov. Keedus ja Kotov on stuudio F-Seitse asutajad ja kaasomanikud.

Kõivu ja Keeduse käsikirjal valminud  "Somnambuul"  oli 2003. aasta filmiajakirjanike parimaks filmiks. Režissöör on oma kunstikeele ja Kõivu filosoofia kombineerinud aistinguliseks unenäoks. Pea- ja kõrvalliinide dramaturgiline suhestatus mõjub ühtlase aspiratsioonina. Filmi teeb publikule visuaalselt nauditavaks operaator Rein Kotovi  soleeriv professionaalne kinematograafia, mida toetavad Ronald Kolmani kunstnikutöö ja Helena Tulve muusika.

2007. aasta auhinnatud "Jonathan Austraaliast" vaatleb Keedus teravsilmselt ja epateerivalt oma karmist elust kõnelevaid raskes viinauimas mehi ja naisi. Ekstreemsete situatsioonide kangelased on inimlikult lihtsalt arusaadavad ja imevad publiku kaas- või vastikustunnet. Paari kilomeetri kaugusele Küdema randa ehitatakse võimast süvasadamat, kuhu ilutulestiku ja aupaukude saatel randub saksa lõbusõidulaev Lili Marleen. Mustjalas etendatakse saksa turistidele pulmamänge. Lõbusõidulaeva kujund on silmakirjaliku kapitalismi naiivne kriitika.

2012.  parimaks filmiks valis ühing dokumentaali "Varesesaare venelased”. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda. Keedus on stsenarist, režissöör ja operaator. Amatöörkaameraga filmitud lugu mängib ühte väravasse, mille  kunstikeel mõjubki täiusliku amatöörfilmina. Aastate  jooksul on Keedus loonud veel kümmekond dokumentaalfilmi.

2013. aasta oktoobris, üle Eesti vuhisenud tormituult trotsides asus Keedus filmima oma uut, kolmest novellist koosnevat mängufilmi. ”Mehetapja” tegevus toimub pulmapäeva varahommikust järgmise päeva varahommikuni. Sündmusi juhib force majeure, vääramatu ja ettenägematu jõud - kombed ja rituaalid, mis rohkem kui sada aastat tagasi veel toimisid. 

1999. aastal pälvis Keedus Eesti riikliku kultuuripreemia ja 2005. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Filmide "Georgica", "Somnambuul“ ja "Varesesaare venelased” eest autasustati teda Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. 2000. ja 2008. on Keedusele määratud Eesti Kultuurkapitali loominguline stipendium "Ela ja sära". Keedus on kuulunud korduvalt Eesti Filmi Instituudi riigiabi andmise komisjonidesse väliseksperdina ja on ka ise oma filmiloomingule tulemuslikult toetust taotlenud. Keedus on  Eesti Kultuurkapitali a/v kunsti sihtkapitali liige ja ajakirja TeaterMuusikaKino toimetuskolleegiumi liige.

Keeduse loomingut on mõjutanud sihikindla isa ametialased edukused, Olav Neulandi ja Tõnu Aru kunstiarusaamad ning teadlase ja kirjaniku Madis Kõivu filosoofia. Keedus on hingestatud filmiamatöörluse apoteoosile baseeruva Nõukogude Eesti okupatsioonijärgse üleminekuperioodi kultuurikihistuste tippesindaja. Unenäolised mängufilmid ja eluheidikutest dokumentaalid panevad proovile inimloomuse emotsiooninärvid, manipuleerivad meisterlikult kaastunde ja poolehoiu tekitamise ning kaotamisega vastavalt etteantud teemadele. Ta looming rajaneb eriliste eksistentsiaalsete inimisendite jälgimise betooniläbistaval elupeegeldusel. Kuuekümnene stsenarist, režissöör, fotograaf ja operaator on  meie lähimineviku amatööridest filmikriitikute poolt hinnatumaid eesti audiovisuaalkunsti kultuuriikoone.

Tõnu Virve

Jaga |