![]() NATOsse trügimisega lendasime käpuliANTON JÕKS, 14. aprill 2004Meie saavutused, unistused ja lootused nullis alliansi lahkuv juht George Robertson, kui ütles Moskvas, Venemaa NATO-konverentsil: "21. sajandi julgeolekuohtude pareerimine ilma Venemaa aktiivse kaasamiseta osutub täiesti võimatuks." Ta oli suures vaimustuses Vene erisõjaväelaste väljaõppest ja nende relvadest Moskva-lähedases sõjaväeosas. Enne seda on öelnud Tshu-bais: "Meie taastame oma võimu endiste liiduvaba-riikide üle elektri, gaasi ja naftaga. Põhja pool jäävad domi-neerima Ameerika Ühend-riigid, Euroopa Liit, Venemaa ja Jaapan, sest lagunenud impeeriumid ei taastu, kuid kapital ja energiakandjad ei tunne riigipiire." Elektriga oleme juba end Venemaaga sidunud, nafta ja gaasikraanide kinnikeera-miseks kulub vaevalt viis mi-nutit. Meie kihulaspoliitikud aga torgivad Vene karu koonu endiselt vanade asjadega, na-gu oleks nende kell 20. sajandi neljakümnendaisse aastaisse seisma jäänud. Kuidagi ei taheta endale tunnistada, et venelasedki on ajas edasi läinud, et võimas Ameerika ei tule ilma Venemaata toime terrorismi ohjeldamisega. NATO vihmavarju servad juba narmendavad tugevatest sise-vastuoludest ja põhjus, mille pärast me sinna nii meeleheitlikult pugesime, on ära langenud. Läksime suure kisa ja õhinaga suurriike endale ümber sõrme väänama, kuid saime valusalt mööda näppe. Tahame olla korraga Euroopa Liidus ja aidata Ameerika Ühendriike Iraagi sõjas, kuid oma vaesuses vaevleva, väljasureva rahva unustame hoopis ära. Maailma tuleb parandada heaga Hiljaaegu pudenes aga Suure Ameerika Suurest Demokraa-tiast Suur Tükk, kui avalikustati 1931. aasta majanduskriisi ajal 2,5 miljoni mehhiklase seni täiesti salajas hoitud küüditamine inimesi püüti turgudel autodele, arvestamata, kus on teised pereliikmed, ja puistati Mehhiko metsadesse laiali. 11. septembri rünnak, kui seal ei olnud mängus ameeriklaste endi või jumala käsi, on üks maailmaime ja ühe suurriigi languse algus. Rünnata nii primitiivselt kõrgtehnoloo-gilist üliriiki ja saavutada sel-line tulemus, võib olla ainult ülivõimude soov tasakaalustada maapealset ebavõrdsust ja õiglusetust. Teisel päeval pärast rünnakut lubasid ka Bush ja Colin Powell alustada maailma parandamist teisiti heaga. See oleks küll nagu teelusikaga 200-liitrise vee-tünni täitmine kilomeetri kaugusel asuvast ojast, kuid kord tuleb sellega siiski alustada, sest kurjusega võib kurjust suurendada, mitte vähendada. Kerge vallutada, kuid raske valitseda Juba siis, kui Bush võimule tuli, soovis ta alustada sõda Iraa-giga. Võltsides luureandmeid, julmalt maailmale valetades ja saamata ÜROlt luba Iraagi ründamiseks tehti seda ikkagi. Unustati piiblitõde: Kes tuult külvab, see tormi lõikab; ing-laste kogemus: Maailma on kerge vallutada, kuid raske va-litseda; ja oma suure riigipea Kennedy öeldu: Peame lõpe-tama sõjad, muidu sõjad hävitavad meid. Ameeriklased võivad küll maailma vallutada, kuid va-litseda ei suuda nad väikest Iraakigi. Ilmselt tuleb neil ka Iraagist häbiga lahkuda nagu omal ajal Vietnamistki. Sõda Iraagis ei lõpe enne, kui on moodustatud rahvale vastuvõetav valitsus. Bushi Londoni-külaskäigul kulutati rahva temast eemale hoidmiseks miljoneid järg-misel korral peab inimesed saarelt ära koristama, et riigijuhid kohtuda saaksid. Eestlased läksid lollusega kaasa Eestlased, olles äsja okupatsioonist vabanenud ja jõudmata veel selle kirumist lõ-petada, läksid Suurriigi lollusega kaasa ja teist riiki okupeerima, endale selgeks tegemata, et Iraagis on nafta ja terroristid, Tshetsheenias aga nafta ja vabadusvõitlejad. Mahamüüdud riiki ei kaitse keegi peale palgaarmee, kuigi Eestile sobiks väga totaalne kaitse kaitseliitu baasil, nagu näitavad viimased sündmused Iraagiski. Eesti Kaitseliit oli omal ajal nii võimas, et külades hakati uksi lukustama alles 1940. aasta septembris. Palgasõdur on aga tapamasin, kellel puuduvad isamaa ja aated. Tal on ükspuha, kas ta raiub hagu või tapab inimesi, peaasi et on käsk ja selle taga raha. Viimati muudetud: 14.04.2004
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |