In memoriam EINO BASKIN

 Meil igaühel on pisut omamoodi mälestus Eino Baskinist. Olenevalt sellest, kui vana mäletaja on, kas ta nägi lahkunud suurmeest vaid teatris, teles ja kontserdilaval või oli temaga ka ise tuttav.

 Mina saan rääkida oma kokkupuuteist paljude arvates meie kõigi aegade suurima koomikuga, kes tegelikult oli ootamatult tõsine ning elu ja kunsti üle sageli juurdlev mees. Kui aastate eest alustasin ja tegin Eesti Televisioonis saateid „Estraadi tähestiku“ nime all, oli üks esimestest loomulikult pühendatud Eino Baskinile. Ta oli siis oma parimais loomeaastais, veel kogu rahva lemmik.

 Saade jõudis eetrisse oktoobris 1977. Tagasivaates tundub, et see oli üldse esimene pikem telesaade, mis Eino Baskinist tehtud ja tänini säilinud. Neil aegadel tunti ja oodati Baskinit ennekõike „Meelejahutajast“.

 Seetõttu näitasime oma saates Eino Baskini teisi rolle ja töid, ennekõike ta tegemisi teatris. Tänaseni kadestamisväärselt aktiivse Mihhail Žvanetski näidendi „Allegro moderato“ proovis juhendas lavastaja Baskin Anne Paluveri, Juhan Viidingut, Ago Sallerit ja Ago-Endrik Kerget – tõestades, et naljategemine pole sageli kaugeltki naljakas.

Kuna Žvanetski oli üks, kelle tekste esitas legendaarne vene nõukogude koomik Arkadi Raikin, võtsime oma saatesse just tema kuulsaks etendatud „Kunstinäituse“ monoloogi, kus nõudlik näitusekülastaja pole millegagi rahul, sest „kunstisaalis, kunstisaalis“ polnud isegi seljankat süüa.

 Toona oli kogu Nõukogude Liidus ülimenukas dramaturg Aleksandr Gelman, kelle mõnigi näidend ka ekraniseeriti. Üks neist oli „Ühe koosoleku protokoll“, mille äsja oli Eesti Draamateatris lavastanud Voldemar Panso.

 Baskinile oli erakordselt oluline, et tuntud samanimelises filmis mängis peaosa populaarne koomik Jevgeni Leonov. Sama osa mängis Tallinnas Eino Baskin.

 Meie ühises saates mõtiskles Eino Baskin elu ja saatuse üle, tehes seda sõnaosavalt ning kogu hingest.

 Oma suutlikkust tõsisteks, isegi traagilisteks osadeks tõestas Eino Baskin veenvalt katkendis Kurt Vonneguti näidendist „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“, milles ta partneriks oli Einari Koppel.

 Kui nüüd tagasi vaadata, siis on hinnaline saates kõlanud vestlus Eino Baskini ja Jüri Järveti vahel, vaimukas ja sädelevalt teatraalne, milles mõnigi kord ei saanud aru, kas mehed olid rollis või improviseerisid.

 Üle hulga aastate tegid nad koos ka ühe vaimuka numbri, mida paljud tänagi veel mäletavad, sest loo põhisõnaks ja arusaamatuste algallikaks oli mitmetähenduslik Kelle.

 Pärast koos tehtud saadet kohtusime veel mitmel korral erinevate telekanalite saadetes, viimastel aastatel tihti ka Keskerakonna üritustel. Eino Baskin tundis vajadust olla ühiskondlikult aktiivne. See oli igati loomulik, sest samast tundest ja vastutusest oli kantud ka maestro kunst. Oli ju enamik Nõukogude Liidus tehtud monoloogidest ja sketšidest pigem naer läbi pisarate, mitte ajuvaba lollitamine, nagu täna alatihti juhtub.

 Kindlasti küsib nüüd mõnigi meist: kas Eino Baskin elas ja töötas õigel ajal või ehk olnuks parem, kui ta täna oleks meie ees estraadil ja ekraanil? Arvan, et ta kuulus selliste suuruste hulka, kes sobiks oivaliselt ükskõik mis ajastusse. Nõukogude hallivõitu ajal tõi maestro oma ilmumisega päikese välja, tegi argipäevast lahedama päeva, mis pani teda ikka ja uuesti näha ning kuulda tahtma. Tema kaasalöömine päästis nii mõnegi ETV aastavahetuse programmi.

 Baskini nüansirohke tekstiandmine oli erakordne. Sellega oli raske, kui mitte võimatu konkureerida ükskõik kellel.

 Tänapäeva suured artistid ei lahku enam lõplikult ja jäädavalt. Ainuüksi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivides on kümneid saateid ning saatelõike, milles veel mitmele põlvkonnale säilib Eino Baskini hääl, välimus ja olemus.

Noorematel on, millest õppida, vanematel on, mida meenutada – kui mõtleme Eino Baskinile. Ja temast on tore mõelda. Olgu ta tänatud, et oli meie kõigi rõõmuks olemas.

 ENN EESMAA

Jaga |