Iraagi missioon võimuliitu lõhki ei aja

URMI REINDE,      02. november 2005


Vastab Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees TOIVO TOOTSEN

Viimased paar nädalat on tõstnud meie riigi kaitsepoliitika jälle tähelepanu keskpunkti. Ühe teema kuumenemise põhjustas uus kaitseminister Jürgen Ligi, kes alustas Reformierakonna programmilise kaitsepoliitika postulaadist: Eesti peab asuma looma kutselist sõjaväge. Teine terav küsimus tõuseb Riigikogus läheneva hääletuse eel: kas pikendada Eesti kaitseväelaste Iraagi missiooni või mitte? Ja laiemalt, kuidas üldse suhtuda meie poiste saatmisesse kriisipiirkondadesse?
Las Ligi töötab! Loomulikult on igasugune poleemika hea. Kindlasti on kasulik diskussioon selle üle, kas parem on kutseline või ajateenistuslik kaitsevägi. Ainult ma kardan, et poistele läheb vale signaal. Kui kaitseminister on välja öelnud, et tuleb kutseline armee, siis võib noor põlvkond järeldada, et sõjaväkke ei peagi enam minema. Et ei peagi enam oma kohust täitma. Mina küll ei oska praegu öelda, millal lõplik valik kohustusliku ajateenistuse või palgaarmee vahel tehakse – kas 50 või 100 aasta pärast. Oleneb maailma arenguprotsessidest.

Seni läheb kõik vanaviisi edasi?
Mis tähendab vanaviisi? Me oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed, me suhtleme USAga, oleme transatlantilistes suhetes. See kõik annab meile varasemast suurema kindlustunde. Seda pole me ju kuigi kaua endale lubada saanud. On selge, et meil on sellise liikmesuse eest ka endal teatud kohustusi. Peamine neist on osalemine missioonidel.

Kaarel Tarand süüdistas 10. oktoobri Eesti Päevalehes, et Keskerakond käitub missioonide suhtes põhimõttelagedalt. Milles see Sinu arvates väljendub?
Keskerakond pole põhimõttelage, vaid vastutustundlik. Mitte keegi meist ei saa ainuisikuliselt otsustada erakonna positsiooni. Kongress või juhatus otsustavad, kaaludes kõiki argumente. Mis siis viga õiget otsust teha, kui 100 protsenti on poolt või vastu. Me peame endale aru andma, et sõjaline missioon pole kuurort. Seal pole mitte midagi ohutut. Nii Kosovo rahutagamine kui Afganistani ülesehitus – kõik on ohtlik, sest poistel on relvad kogu aeg käes.
Afganistanist niipalju, et seal teeb meie osalemise vastuvõetavaks kohaliku elanikkonna toetus. Seal käib ikkagi positiivne ülesehitus, tsiviilelu normaliseerimine, ja sellele aitavad meie poisid kaasa.

Mis teeb Iraagi-otsuse nii valuliseks? Keskerakond ja Rahvaliit on siin ajanud selgelt madalat liini.
Iraagi puhul teevad otsustamise keeruliseks teravad poolt- ja vastuargumendid. Inimlikult suhtudes näeme, et Iraagi rahvas on õnnetu, teda tuleb aidata. Kui me seal juba kord sees oleme, siis on raske leida väga otsustavaid põhjendusi, miks peaksime välja tulema. Meie poisid on leidnud relvapeidikuid, avastanud palju lõhkeainet, millega on ära hoitud surmatoovaid plahvatusi. Eestlased on oma asja hästi ajanud, nad on tunnustatud.
Iraaklased omalt poolt on kokkulepetest põhiseaduse ettevalmistamisel hästi kinni pidanud. Põhiseaduse referendum on õigeaegselt ja õnnestunult läbi viidud, hääletamisel osaleti aktiivselt. See näitab, et Iraagi rahvas tahab väga oma riiki ise juhtida ja kaitsta. Kuid hetkel vajab Iraak teatud hingetõmbeaega, sest kohe ei suudeta korraldada riigikaitset ainult oma jõududega.
Iraagi põhiseaduslik valitsus ütleb tulevikus ise, millisel kujul nemad tahavad abi saada, kas sõjalist või majanduslikku, ja kui palju selle juures vajatakse tuge teistelt riikidelt. Eestil on palutud jätkata missiooni veel kaks aastat.
15. detsembril seisavad Iraagis ees parlamendivalimised. Enne seda suurendab USA oma kohalolekut veelgi, et valimisi turvata. Kui legitiimsed valimised on toimunud ja tööle asub valitsus, kel on täielik rahva mandaat, alles siis saab hakata mõtlema vägede kohalviibimise vähendamisele.

Kõik see tundub lihtsale kodanikule kuidagi tuttav. Kas Sulle ei tundu, et ka meie ise siin veel hiljaaegu kuulsime, kui väga on vaja vägesid Baltimaades sees hoida, kuna nad ise ei saa hakkama, vajavad abi, ja kodanlus tõstab muidu pead? Miks on nii, et kõik selgitused Iraagi missiooni kaitseks mõjuvad eneseõigustuse või sõjaka ambitsiooni realiseerimisena, kuid ei veena rahvast? Avaliku arvamuse uuringutes vastuseisu protsendid suurenevad järjest.
Mina olen igasuguse sõja ja relvakonflikti vastu. Kui ma käin kodumail Rõuges, ei näe ma peaaegu kedagi, kes toetaks meie poiste Iraaki saatmist. Samamoodi arvavad paljud eestlased – küsitlused näitavad, et enamik vastanuist suhtub Iraagi missiooni pikendamisse pigem negatiivselt.
USA rahvas ei toeta suures ulatuses ameeriklaste sealviibimist. Iraagi rahvas ei toeta ka võõrvägede kohalolekut. Kellele see meeldib? Märgiliselt on igal juhul positiivne tuua väed välja.
Mitu riiki juba kaalub Iraagist väljatulekut ja paar riiki on selle otsuse ellu viinud. Kuid nagu ma eelpool ütlesin, kaasnevad sellega omakorda uued ohud ja riskid. Lõppude lõpuks, need väed seal võitlevad ju kurjaga. Ja surmaga. Ning ma veel kord viitaksin NATO-liikmesuse kohustusele. Kui meile meeldis riiklik poliitika, mis viis meid eesmärgina sellesse tugevasse julgeolekuorganisatsiooni, siis peame vastutasuks täitma oma kohustusi.

Lõpuks, Keskerakonnas ja ka Rahvaliidus on nende poliitikute hulk, kes kõigele vaatamata on meie esinduse Iraagist väljatulemise poolt, silmanähtavalt suur. Kas see, et tegemist on siiski kahe koalitsioonierakonnaga, võib viia olukorra teravnemiseni võimuliidus? Kas Iraagi-küsimus ajab valitsuse lõhki?
Ei aja.

Küsinud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)