Ando Lepsi monograafia on iseteadlikele

Sest on ju viimased 100 aastat andnud küllalt mõtlemisainet ning jätnud vastamata paljudele küsimustele nii ajaloo ja poliitika kui ka õiguse vallas. Kas Venemaa viimase tsaari poolt Ameerikale kingitud kuld pole mitte praeguse ebaõiglase maailmakorralduse üks põhjusi? Miks nõukogude võim elab Eestis endiselt edasi ning miks pole viimased Riigikogu valimised õiguspärased?

Kui neid küsimusi ei tekkinud enne selle raamatu läbilugemist, siis pärast seda tekib kindlasti.

Lepsi monograafiat võib nimetada ka isiksust puudutavaks teoseks. Autor analüüsib ja annab hinnangu oma isiksuse, õigemini – oma individuaalsuse kaudu –, ühedele või teistele praegust maailma puudutavatele kõige tähtsamatele probleemidele, sh sõja ja rahu küsimustele. Teistsuguse pilguga vaatab ta Vabadussõda ning Tartu rahu kui I maailmasõja järgse maailma ülesehituse olulist lepingut, kus kaks vastandlikku jõudu – Eesti ja Nõukogude Venemaa – tunnustavad teineteist.

Monograafia sisaldab õigusteadlasest autori artikleid, kirjeid ja märkmeid läbi Eesti, vennasrahva soomlaste, Balti riikide, maailma suurriikide ja kogu maailma ajaloo viimase sajandi jooksul. Erilise tähelepanu all on autoril see osa raamatust, mis käsitleb poliitilist ning majanduslikku ja õiguslikku olukorda viimastel aastakümnetel kodumaal ja Euroopas. Detailselt lahkab ta näiteks Tartu Ülikooli peahoone põlengut 1965. aastal, olles toonase suure põlengu uurimiskomisjoni liige.

Raamatus ei jää tahaplaanile ka Lepsi teaduslikud saavutused ja vaated.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kriminoloogina on Leps igapäevase leivateenistuse kõrvalt tegelnud tõsiteadusega vähemalt 45 aastat. Tema arvates on kriminoloogia tänapäeva ühiskonnateadustes ja sotsioloogias kõige tähtsam teadus üldse. Leps võib kinnitada, et ta avalikustas esimesena salastatud andmed N.Liidu kuritegevuse kohta. Huvitav on siinjuures asjaolu, et kuritegevuse tase N.Liidus oli tunduvalt madalam, võrreldes kapitalistlike lääneriikidega, kuid kuriteguse arvukus suurenes, ja see ei läinud enam kokku tolleaegse sotsialistliku maailmavaatega.

Ando Leps oli ka esimene, kes püüdis oma Moskvas kaitstud kandidaadiväitekirjas (PhD) 1982. aastal matemaatilise mudeli abil näidata kuritegevust põhjustavaid sotsiaalseid nähtusi süsteemselt. 1991. aastal avaldatud monograafias, mida ta 1992 Tartu Ülikoolis kaitses doktoritööna (DSc.iur.), uuris ta põhjalikult kuritegevust Eestis ja meie teadlaste seisukohti kuritegevuse seisundi kohta ning käsitles võrdlevalt ligi saja riigi kuritegevust raskeima kuriteoliigi – tahtlik tapmine – kaudu; arvatavasti tehes seda esimesena maailmas. Selle artikli kaudu levis Ando Lepsi tuntus USA-s ja sealtkaudu kogu maailmas.

Leps väidab: õigus ja seadusandlus ehk positiivne õigus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kus seadusandlus tuleneb õigusest. Kahjuks ei tehta selles vahet. Arvatakse, et õigus ja seadusandlus on üks ja seesama nähtus. Leps selgitab, et kapitalistil kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ tema erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis suhteliselt vähese tööga.

Lepsi seisukohalt on õiguserikkumine kui süütegu või kuritegu positiivse õigusega, s.t juriidiliste seadustega vastuolus olev lisaväärtuse saamise viis, ja see on maailmakirjanduses esmaöeldu. Kõik nähtused kuriteo tasemel uuritakse formaalse loogika meetodi alusel. Kuritegevust uuritakse aga dialektilise loogika meetodi alusel. Ka see on maailmakirjanduses esmaöeldu.

Et öeldust tervikpilt saada, tuleks viimasel ajal ilmunud Lepsi teosed tähelepanelikult läbi töötada. Ainult lugemisest jääb väheseks, sest maailmakuulsa saksa mõtleja Hegeli dialektilise loogika meetod, mida Leps tihti oma teostes käsitleb, on äärmiselt komplitseeritud. Kõik eelöeldu on peamiselt avaldatud erinevates riikides: Läti, Leedu, Poola, Austria, Venemaa, USA, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Aserbaidžaan, Kasahstan. Kuid nagu Leps ise märgib, pole kahjuks osasid tema töid eesti keeles avaldatud; seda kas siis poliitilistel või muudel põhjustel. Neist saab ehk aimu Ando Lepsi käesolevat monograafiat põhjalikumalt lugedes.

Igal juhul on Eesti Rooma Klubisse kuuluva õigusteadlasest publitsisti Ando Lepsi monograafiat huvitav lugeda neilgi, keda paelub teaduspublitsistika. Ning kui lugejaks on uudishimulik ja uudistehuviline inimene, siis paneks teda küll küsima: kust teab Ando Leps ühe hiljutise Peterburis aset leidnud õigusalase konverentsi külastuse põhjal, et Venemaa kolib peatselt oma ülemkohtu ning seejärel isegi Riigiduuma Neevalinna?

AIVAR JARNE

Jaga |