Mõtteid Kalevipojast

Mihkel,      08. juuni 2005


Minu keskkooliaastad jäid kaunitesse kuuekümnendatesse. Siis käsitleti koolis väga pikalt ja põhjalikult meie rahvuseepost "Kalevipoeg". Eepose peakangelane pidi olema eesti rahva võrdkuju, tema au ja südametunnistus. Erilist eeskuju pälvis ta vabadusvõitlejana, aga oli ka väga teadmistejanuline inimene, kes ei pidanud paljuks teha kulutusi ja kulutada aega isegi maailma otsa otsimiseks. Head nõu võttis ta kuulda – eks ole ju siili näide siin täiesti omal kohal. Ja ümbritseva keskkonna kujundamisel ning maaviljeluse arendamisel on tema teeneid raske üle hinnata. Sellisele mehele korralik ausammas püstitada oleks täiesti omal kohal.
Hiljuti aga lugesin ühest uudistekanalist, et Kalevipoja näol on tegemist tavalise kriminaalkurjategijaga. Merest pole ta kedagi päästnud, olla teine hoopis Saarepiiga ära vägistanud. Muidugi, ega see lugu Soome sepa pojaga ka puhas olnud ja mine tea, mida ta veel toime panna võis. Kui asi on nii, siis pole ime, miks meil vangide arv nii suur on – rahvas ei saa ju oma võrdkujust maha jääda. Kuna praegu on päevakorras vangide arvu vähendamine, kas siin ei ole sümboolne seos eepose lõpusõnadega – küll siis Kalev jõuab koju jne.
Mis puutub ausamba püstitamisse rahvuseepose peakangelasele, siis võiks ta mitte merest tulla, vaid merre minna, suur kott palju pahandust põhjustanud üleliigse suhkruvaruga turjal. Saaks pahanduse kaelast ära. Liigset suhkrut pidi küll palju olema, aga eks Kalevipoeg olnud üks sitke poiss kah.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)