Eesti vajab tubade tuulutamist

VILLU REILJAN,      18. juuli 2001


III osa

Ärgu meile seletatagu, nagu oleks normaalne, et kolhoosikorrast talumajandusse üleminek nõudis kogu maaelu lammutamist. Ühistegevuse aade on elanud Eestimaal ka kõige karmimatel aastakümnetel.

Oleme deklareerinud end õigusriigina, kuid valitsev kolmikliit õõnestab meie demokraatliku riigikorralduse põhilisi alustalasid. Eiratakse võimude lahususe ja tasakaalu ning seaduse ülimuslikkuse põhimõtteid. Põhiseaduse kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele, kuid tunnetame ebaõiglust iga päev. Tugev on surve kohtuvõimu iseseisvuse ahistamiseks. Ei kohkuta tagasi isegi selliste seaduste läbisurumisest, millega riigiametnikud muudetakse poliitiliselt manipuleeritavaks.
Maapanga pankrotis tehakse süüdlaseks ainult üks inimene, ja teisi süüdlasi nagu polekski. Majandusministri allkiri ilutseb nõustamisfirmale kingitud 75 miljoni krooni kinkimise otsusel, ja seda juhtumit ei loeta kriminaalseks.
Ükski minister ei ole seni ei poliitiliselt ega oma rahakotiga vastutanud riigiteenistujate ebaseaduslike vallandamiste ega riigile tekitatud hiiglaslike kahjude eest.
Need ei ole üksikjuhtumid. Kuidas see kõik võimalik on?
Inimene ei saa tunda end tänaval turvalisena ja loota, et politsei teda kaitseb, kui politseinikud ise olid 2000. aastal süüdi 78 liiklusõnnetuses. Tänavu nelja kuuga toimus politseinike süül 27 liiklusõnnetust. Kõik see riivab valusalt eestlaste arenenud õiglustunnet ning kaotab usaldust valitsejate vastu.

Õigusel on soolane hind

Tavakodanikule muutub õigusabi kättesaamatumaks. Kes söandab oma õigust kohtu kaudu nõudma minna, peab olema paksu rahakotiga. Õigusel on niisiis hind, ja pealegi soolane. Seega kihistub ühiskond muuhulgas ka selle järgi, kel on varandust kohtuuksi kulutada ja kellel pole nende vahele asja.
Ei ole ime, et Eesti on nagu Metsik Lääs, kus igal mehel on oma õigus ja tema vööl rippuv hõbedane kolt tema ainus ja pädev õiglusprintsiip. Igaühel on oma seadus. Inimese kaitsmine on ta enda asi, või sa ostad endale turvalisuse, hävitades oma vaenlase. Riik on taganenud ühe oma p?hiseadusliku kohustuse täitmisest, milleks on inimeste turvatunde tagamine.

Tööpuudus alandab inimest ja kaotab iseseisva riigi mõtte

Gustav Suits unistas kord Eestist kui Töövabariigist ja avaldas isegi selleprogrammilise raamatu. Tänase Eesti häbi on aga selles, et töövõimelisest elanikkonnast on juba ligi viisteist protsenti ilma tööta. Terve Tartu suurune linn! Tööpuudus ei ähvarda enam üksnes pensionieelikuid, ja on nüüd nihkunud ka noore põlvkonna hulka, kelle tööharjumus alles kujunemata.
Valitsuses end sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kandjaks nimetav Mõõdukate erakond püüab küll võidelda tagajärgedega, aga see jääb vaid võitluseks tuuleveskitega, kui koalitsiooni teine pool töötab pigem tööhõive suurendamise vastu. Kus on tuhanded lubatud uued töökohad, mida pidi endaga kaasa tooma Reformierakonna läbi surutud loobumine maksustamast ettevõtete investeeringuid? Selle asemel näeme masskoondamisi Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti jätkuvat tühjenemist.
Ja siis kutsub isamaaliitlasest Tallinna linnapea kõiki pealinna, sest siin veel jaguvat tööd ja investeeringuid! Kust on üldse pärit arvamus, et just välisfirmad on need kõige tingimatumad, kõige heldemad töö tagajad? On teada ja juba nähtudki, et kui ka siinsed töövõtjad oma tööd välisettevõtjale kallimalt, ütleme inimväärse hinnaga tahavad müüa, orienteerivad nood tootmise ringi ja viivad allhanke veelgi odavama tööjõuga piirkondadesse.
See, et Eesti tööjõuturg on jäetud turustiihia valitseda, nagu paljud muudki eluvaldkonnad Eestis, kõneleb riigi hoolimatusest. Kui üks riik tahab olla rahva päralt, siis oma esmase kohustusena peab ta välja töötama mehhanismid, mis loovad võimaluse inimeste äraelatamiseks omaenda tööga, ilma et nad peaksid hirmuga mõtlema töötuks jäämisele ja sõltuma üksnes abirahast.
Just siin on koht, kus erakondade, riigi, tööandjate ja töövõtjate esindajad peaksid maha istuma (nagu kord Iirimaal), et sõlmida aastaid kehtiv sotsiaalse partnerluse kokkulepe töökohtade tagamise, palgatingimuste ja infrastuktuuriliste eraldiste üle, mis tagaks pikemaajalise töörahu riigis. Kui me selleni ei jõua, siis töörahu asemel leiame end varsti töösõja ohu ees.

Eesti küla kui eestluse häll ja kasvulava

Paljudel on meeles rahva seas levinud ja raadio soovikontsertidel 1980. aastatel ikka ja jälle tellitud laul Eestimaast, mille üks salm lõppes sõnadega "kuni su küla veel elab/elad sina ka." Kahjuks on üliliberaalne majanduspoliitika viinud selleni, et idüllilist eesti küla võibki leida vaid laulusalmist.
Lõuna- või Kagu-Eestis rännates tabab masendus, nähes lagunenud ja mahajäetud talusid või tootmishooneid. Kohati on tunne, nagu oleks uus küüditamislaine maalt üle käinud. Valitsusideoloogid püüavad küll iga päev tõestada, et euroopalikus maamajanduses ei saagi töötada üle 8% töövõimelisest elanikkonnast, sest põllutoodangule ei jätkuvat turgu ja ülepea olevat meie põllumees kehv vilja kasvatama ja karja pidama. Aga nad on näinud kogu maaelu vaid läbi kitsaste majandus- ja erakasu prillide. Nad ei ole siiani mõistnud, et külas taastataksegi tegelikult kogu eesti ühiskonda, vähemalt selle eestlusena võetavat südant.
Viimase kümnendi majandusliku shokiteatri traagiliseks peategelaseks oligi maarahvas, kelle riik viskas nagu kassipoja külma vette ja käskis ujuma õppida. Jah, suurem osa õppiski ujuma ja pääses eluga kaldale. Kuid hind, mida maksta tuli, on tühjenevad maakodud, külad ja maakoolid, krooniline tööpuudus, lootusetu "üks päev korraga" elu.
Võrreldes maakohti, külasid, väikelinnu suurte keskustega saad aru, et meil on tõepoolest mitu Eestit. Ja ärgu tuldagu seletama, et nii pidigi minema, et kolhoosikorrast talumajandusse üleminek nõudis kogu maaelu lammutamist. Ühistegevuse aade elas Eestimaal ka kõige karmimatel sõjajärgsetel aastakümnetel. Täna veel elujõus põlvkonnast poole juured on 1960. aastate eesti külas, neissamades sirelite ja viljapuuaedadega ümbritsetud kõrgete viilkatustega majades. Kui meie vanemad ei oleks kõige kiuste oma majapidamisi elus hoidnud, poleks olnud ka mingit laulvat revolutsiooni, poleks seda Eestitki, mis 1991. aastal iseseisva riigina suures üksmeeles taastati.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)