Ülemaailmsest finantskriisist ja Eesti Panganduslikust Vabariigist

Riigid ei peaks äripanku päästma
Võib arvata, mõni ehk ka tõestada, et praegune rahanduskriis ei olegi nii juhitamatu. Kuidas siis ühtäkki satuvad paljude riikide pangad „halbade laenude“ lõksu? Kohe nii totaalselt ja globaalselt, et riigid peavad panku päästma. Kas nad seda ikka peavad – maksma maksumaksja rahaga kinni finantsoligarhide ahnust, mida ametlikult kutsutakse rumaluseks?

Kas ei võiks, koguni – ei peaks, riikide valitsused selle asemel mõtlema riiklike äripankade loomisele. Ja kohe hulgi.

Sest pankade tekitatud kahjusid riigi poolt kinni tampides kasvatatakse vaid pankade saamahimu.

Eesti riik sündis panganduslikus rahapesus

Normaalsetes riikides (sulg küll tõrgub seda kirjutamast – järjest selgusetum on, mida tänapäeval lugeda „normaalseks riigiks“) on lisaks muudele majandusstruktuuridele ka pangandus. Meil Eestis võib rääkida sisuliselt ainult pangandusest, sest teised, väetid majandusharud jäävad kehvakestena tema varju. Isegi riik oleks nagu pankade käepikendus ja ärivahend.

Eesti riigi sünnilugu ja vundamentki on panganduslikud – heroilistel varanduste ümberjagamise aegadel kanaliseeris riik enamuse „mittevajalikud“ rahad ja varad vähemuse asutatud kommertspankadesse.

Ametliku versiooni järgi loodi niimoodi Eesti riigi finantsaluseid. Rahva, noh ütleme – siinkirjutaja, arvates toimetati sedamoodi aga rahapesu – legaalset ja illegaalset.

Rahapesu võib nimetada Eesti riigi sünnimärgiks.

Eesti Panga asemele riiklik äripank!

Ja kuidas ikka tuligi see meie eufooriline majandustõus, mida uskus suur(em) osa tõsiusklikust rahvast, kaasa arvatud riigijuhid ja teadlased?

Asi oli ju nii: kui suurem osa kodumaisest rahast sai tuntud rahapesijate poolt pestud, tõmbusid „vanad tegijad“ teistesse sfääridesse või sinna, kus raha veel pesemata. Eestimaisele pangandusmaastikule tulnud Skandinaavia (Rootsi) pangahärradele rahapesu ei sobinud. Nemad valmistasid ette ja teostasid kinnisvaramulli ja laenubuumi, kõik sisetarbimiseks. Seda mulli hakkaski avalikkus nimetama majandustõusuks. Nähes ette mulli peatset lõhkemist, kehtestasid võõramaised pangad Eesti hoiustajatele ja laenajatele kõrgemad pangateenused ja intressimäärad, mis on siin kõrgemad kui on emamaades.

Võime oodata uusi üllatusi, miks mitte ka finantskrahhi. Meil ju riiklikke äripanku pole, riik ei soosi ka laenu-hoiuühistu tüüpi pangaasutusi.

Meil on küll Eesti Pank oma kõrgepalgaliste töötajatega. Milleks? Eesti kulla hangeldasid nad ära, Eesti krooni tagatisvara – metsa – nad ei kasvata ega hoolda, ühegi tõese finants-majandushinnangu ega -prognoosiga nad hakkama pole saanud.

Bränd  „Eesti Pank“ kõlab küll uhkelt, aga selle toretsev ja kallihinnaline sisu ei vasta vaese riigi võimalustele. Otstarbekas oleks EP muuta esimeseks riiklikuks kommertspangaks.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |