Meie igapäevasest leivast

Selguse mõttes passiks vaadata ka Eesti Wabariigis tehtut.

 Tollal Eestis kasvatatud rukki eest küsiti ka kümmekond senti kilo eest. Siis aga polnud saladus, et leiva küpsetamiseks jahule lisatud vesi kattis ka leivateokulud. Leib poeletil, ka Rottermanni vabriku toode, maksis siis ja veel ENSV perioodilgi 14 senti või kopikat/kg. Seega jahvatamise, pakendamise, veo jm kuludeks võis arvata ca 3–4 senti jahukilo kohta.

 Nüüd maksab rukkijahu Nõmme poodides 73 eurosenti/kg, sellest valmistatud igapäevane leib aga ca 2 eurot/kg (olenevalt leivasordist). Arvud ja nende suhted peaks rääkima iseendi eest!

 Kes oskab arvutada, see arvutagu, võrrelgu praegust vabariiki Wabariigiga. Kolmveerand sajandi jooksul toimunud tehnika arengut, tootmise ökonoomsemaks-lihtsamaks muutumist. Tõika, kuidas 11-eurosendistest rukkiteradest saab teha 73-eurosendist jahu ja sellest jahust veel üle 2,5 korra kallimat leiba. Kes ei jaga, sellele jäägu „kama kaks“: on see riiklik aktsiis, kellegi põllumeeste arvel nuumale panek või lihtsalt rumal juhus? Ime, et jätkub veel sigu aukuajamiseks ja paakautosid Sahara kõrbest kalli leivavee vedamiseks...

Meenub, kuidas kunagises Abja-Pussi 6-kl algkooli kodulootunnis rääkis õpetaja pr. Soodla V—VI kl õpilastele loo, kuidas Tallinna reidile ilmunud Ameerika laevad nisuga – 6 senti/kg. Eestis kasvatatu maksis tollal 12 senti/kg. Eesti Wabariigi valitsus pole lubanud laevadel randuda.

„Pätsu valitsus!“ torkas Juhan tagapingist vahele. Järgnes pikk arutelu, mis siis küll saanuks, kui need viljalaevad sadamasse pääsenuks. Kuidas kõik tormanuks odavat vilja ostma, aga Eesti omad põllud jäänuks sööti, tööpuudus... Pole ju mõtet vaeva näha: künda, külida, saaki koristada, kui see pole tasuv. Ostetakse kuni jätkub raha, aga siis? „Siis põlevkivi kaevama – kaevuriks,“ arvas Juhan.

Juhani isa, kellelt poeg oli sellised arvamused omandanud, eelistas kuuldavasti ise Vene baaside perioodil maaharimisele soojas kontoris parteiasjade ajamist ja küüditamisnimekirjade koostamist.

Kas ajaloo arenguring on taaskord saamas otsi kokku?

JAAN VAHTRA, pensionär Tallinnast

Jaga |