Laulud ja lahingud

Meil Eestis on hakatud laulule omistama suisa maagilist võimu, mida tunnistavad nii meie sõbrad kui ka vaenlased. Seetõttu on igati tervitatav, et Eesti Televisioon hoidis häid laulusaateid läbi aegade au sees ja rahva ette tõi. Piisab, kui meenutada kasvõi aastakümnete tagust "Horoskoopi" või "Entel-tentelit" ja lõpetada tänini populaarse saatega "Kaks takti ette".

Ka möödunud hooaja teisel poolel pälvisid ETV saadetest enim tähelepanu "Laululahing" ja Eurovisiooni lauluvõistlus. Neist esimest kiitsid üksmeelselt peaaegu kõik vaatajad, teise suunas aga lasti lendu enamasti hävitavaid kriitikanooli.

„Laululahingut“ tahtnuks kiita kasvõi juba selle eest, et see tundus olevat meie meelelahutajate omalooming. Paraku saime Vahur Kersna kirjutisest ja Andri Maimetsa meediakommentaarist teada, et seegi oli nn sisseostetud formaat. Sellest hoolimata oli tegu tõeliselt hea saatega, mitte sellisega nagu neid toodetakse kommertskanalites  a`la  "Haara mikker". Kuigi ka „Laululahingu“ puhul saab norida mõne iluvea kallal, kaalus selle saateist õhkuv positiivne fiiling puudused üles.

Palaganiks muutunud Eurovisioon

Eurovisiooni lauluvõistlus on aga seevastu saade, mis aasta-aastalt üha enam huvilisi eemale peletab. Nii pean minagi seda kommenteerima ilma lõppvoore vaatamata. Selle põhjuseks on eelkõige ürituse kaugenemine oma esialgsest mõttest ja muutumine palaganiks, millel laulude võrdlemisega enam midagi pistmist pole. Kui seni puudusid sellest tsirkusest veel vaid loomad, siis tänavu olevat seegi piir ületatud kalkuni lavaleilmumisega. Teiseks häirib muidugi „sulle–mulle“-mäng erinevate riikide slaavi ja türgi kogukondade vahel telefonihääletuses. See pole mõistagi kivi ETV kapsaaeda, kuna meie väikesel riigil pole võimalust suurte tegemistesse sekkuda. Samal ajal on selle võistluse kohalik eelvoor puhtalt meie endi asi ja kedagi teist oleks mõttetu kiruda.

See et meie eelvooru tänavu võitis "Leto svet", oli ühe osa inimeste meelest ainuõige otsus, sest autorite poolt spetsiaalselt nõmedana loodud laul pidi nende arvates maailmale näitama, mida meie sellisest võistlusest arvame. Paraku leidus palju rohkem neid, kes usuvad, et sel moel tegime oma rahva ja tema kunstimaitse teiste silmis naerualuseks. Omajagu õigust on siin tõenäoliselt nii ühtedel kui ka teistel, kuid lõpptulemusega pole loomulikult rahul keegi.

Sellest kogemusest tuleks lõpuks õppust võtta ja edaspidi targemini toimida. On ju selgesti näha, et lauluvõistluse korraldajad polegi huvitatud headest lauludest ega nende objektiivsest hindamisest. Vastasel juhul oleks nad juba ammu teinud ainuvõimaliku muudatuse – salastanud kuni hääletustulemuste selgumiseni selle, milliselt maalt on üks või teine laul pärit. Laule esitaks sel juhul grupp enam-vähem ühesuguse tasemega (erapooletuid) lauljaid ning lauluga ei pruugiks kaasneda mõttetuid šõuelemente.

Kindlasti oleks sellise võistluse organiseerimine keerukam, kuid kindlasti mitte ilmvõimatu.

Kuni sellise formaadi asemel tõenäoliselt jätkub akrobaatide, klounide, transvestiitide ja ekvilibristide paraad, siis on meil põhimõtteliselt valida kahe mõistliku võimaluse vahel: 1. Loobuda (sarnaselt Itaaliaga) osalemisest, et oma laule mitte lörtsida; 2. Osaledes esitada laul, mis väärikalt esindab meie muusikakultuuri ja absoluutselt mitte osutada tähelepanu sellele, mitmendaks see kvalifitseerub „üleeuroopalisel rahvahääletusel“.

Lauluvõistluse prestiiži taastamine

Nüüd  aga teema juurde, mis puudutab nii meie „Laululahingut“ kui ka Eurovisiooni lauluvõistluse eelvooru. Selleks on võitja selgitamine puhtalt telefonihääletuse kaudu. 

Tõenäoliselt on selline variant telekanalile majanduslikult kõige kasulikum, kuid see ei ole kindlasti piisavalt objektiivne. „Laululahingu“ puhul jäi paljudele vaatajatele ja kindlasti ka esinejatele, žüriiliikmetest rääkimata, hinge okas, et finaalis ei võitnud saate parim koor, kuigi kõik finalistid olid heal tasemel.

Selle väite esimene pool kehtib ka Eurovisiooni eelvooru laulude kohta, kuid erinevalt „Laululahingust“ võitis siin just halvim laul. Viimase võistluse korraldajad võivad oma kaitseks väita, et ka žürii valik varasematel aastatel pole Eurovisiooni lõppvoorus edu toonud. Ilmselt on siis kõige õigem leida kuldne kesktee – niisugustel puhkudel teha valik rahva ja žürii hinnangute summeerimise teel. Ainult et sel juhul peab punktide skaala olema avalik, mitte kaadritagune, nagu seda tehti Kanal 2  saates  "Tantsud tähtedega".

Lõpetuseks tahaks ETV meelelahutajatele südamele panna, et head, kogu rahvast huvitavad laulusaated peaksid olema ETV visiitkaardiks. Lõputult ei saa ju ka ainult "Laulge kaasa" seljas ratsutada.

Miks ei võiks uuesti ellu kutsuda Arne Oidi lauluvõistluse? Antagu mulle andeks minu võhiklik ettepanek, aga sel juhul poleks mingit Eurovisiooni lauluvõistluse eelvooru vajagi. Lihtsalt Eurovisioonil kantakse ette selle võistluse võidulaul ning ettekandmisõiguse saab järgmise „Laululahingu“ võitnud koor.

Vaatame, mis näo nad siis seal Euroopas teevad!

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |