Hädaorg muutub üha sügavamaks

VÄINO UBINA,      16. jaanuar 2008


Nagu nõiajaht oleks käimas Tallinna mahajäetuimais linnajagudes, eriti Kopli liinidel. Juba mitmeid päevi on telest ja ajalehtedest peaaegu põhiuudisena läbi jooksnud sõnum, et Koplis on asutud räämmajasid elamiskõlbmatuks muutma – ikka selleks, et neis hädistki ulualust leidnud kodutuid välja suitsetada. Sest neis hooneis pole õigeid elamistingimusi, pole sooja, vett ega valgust, elunejatel puuduvat kehtiv sissekirjutus. Nüüd siis tuleb neil, piltlikult öeldes, minna kuuse alla.

Taevas, tule appi! Niisugune siis ongi sotsiaalpoliitika meie vabariigil, kus terve armee sotsiaaltöötajaid ja hulk hoolekandeasutusi. Kas see ongi pool sajandit oodatud „valge laev"? Vabadus nõrgemaid porri tallata, hädalistele trääsa näidata, „uue korra" rataste alla aetuist ikka ja jälle üle sõita.

Näiteks 7. jaanuari tele-„Reporteris" oli otsekui pilamiseks kaks teemat kõrvuti: kodutud inimesed ja kodutud koerad. Esimesi aetakse mingist peavarjunurgakesestki lausa lagedale, teisi aga just tänavailt üles korjatakse, et varjupaika, toitu ja tulevikus isegi korralikku peremeest pakkuda. Kummal on Eestis parem elada?!

Samas väidetakse, et kõigile väljaaetuile pakutakse ulualust linna kodutute varjupaikades. Aga alles see oli, kui üks malbe olekuga daam rääkis teles sellest, et ega's ikka kõiki ka puhaste linade vahele lasta. Näiteks neid, kel polevat paberit tuberkuloosikontrolli läbimise kohta. Samuti neid, kes purjukil või ennast nii või teisiti täis teinud.

Kus siis on nende koht? Kuskil nurgataguses ära külmuda, kui isegi lagumajades saastahunnikuisse pole võimalik ööseks pugeda?

Või kus on neil koht enda pesemiseks ja rõivaste korrashoidmiseks? Et varjupaigaski ennast pesta, oleks vaja selga kas või puhast rõivajuppi. Vahetuspesuta ei saa ka seljasolevat pesta. Kui pesedki, on vaja see kuidagi kuivaks saada, ja tagada, et hilbud kaduma ei läheks. Räämakollina ei lähe ega saagi minna ei tuberkuloosikontrolli ega muidu arstile, isegi trammis-trollis-bussis ei taheta lasta sellisel kasvõi öömajale sõita.

Lehes kirjutatut lugedes adud, kuivõrd geneetiliselt lähedased oleme loomadele, kes väetimad ja hädisemad karjast välja tõrjuvad – tugevamate ja võimekamate ninaesise ja heaolu nimel.

Kodutute suurimaks paheks peetaksegi räämasolekut, pesematusest haisemist ühistranspordis. Kas tõesti usutakse, et seda häda annab lahendada paari kampaaniaga, kus jagatakse puhtamaid hilpe, lastakse võib-olla saunagi ja pakutakse sooja suppi? Korralikumaid riideid ja pesemist on vaja ju iga päev, et kodutugi kasvõi mingit juhutööd leiaks või puhtamasse varjupaika pääseks.

Varjupaikade häda on ka see, et nendest hommikuti minema aetakse. Eks proovige päevade kaupa elada nii, et kogu maine elamine tuleb kaasa tassida, aga puudub võimalus kuhugi varju minna isegi ilma või tervise pärast – tavaliselt takistab seda rahatus või räämasolek. Isegi bussi- või raudteejaama ooteruumis istumine ei tule kõne alla – korravalvurid tunnevad kohe ära ka siis, kui rahvas polegi veel kisa tõstnud. Kuidas ja kus kodutuil päevake õhtule saata, et vähemalt varjupaika öömajale pääseda? Isegi korras koduga, kus pesemisvõimalus ja muud olmehüved, soojad rõivad olemas ja kõht täis, ei tahaks keegi päevade, nädalate ja kuude kaupa tänaval jõlkuda. Aga just seda pakutakse lahkelt kodutuile, kuigi neil värsket õhku niigi volilt käes. Juhtub, et inimesel tervis lonkab, aga ta visatakse kui paha teinud kass ukse taha.

Asjata ei lubanud 5. jaanuari SL Õhtulehes ilmunud artiklis „Eluheidikud kadugu Koplist" kodutu naine, kelle politsei oli varjupaika toimetanud, et esimesel võimalusel pöördub ta Koplisse tagasi, kus tal ometi oli oma nurgake olemas.

Kõigil on vaja oma nurgakest. Seda on vaja ka kodutul, kel muud kodu olemaski ei ole. Aga need nurgakesed nüüd hävitatakse, kistakse maha, lõhutakse elamiskõlbmatuks.

Linn on samal ajal olnud nagu koer heintel: ei tarvita neid vanu maju ise, ei luba ajutiseks olemiseks ka kodutuile, kuni laialtlubatud munitsipaalpinnad valmivad. Ise aga hädaldades lammutamise kalliduse pärast (maja mahalõhkumine minevat maksma oma 700 000 krooni maksumaksja raha).

Kodaniku ja maksumaksjana leian, et pigem tuleks need pinnad selle raha eest kohendada kodutuile n.ö omaks nurgakeseks, kus sooja, valgust ja vett. See oleks hulga inimlikum kui inimesi kuuse alla ajada.

Pole inimest – pole probleemi... Kas on teada, kui palju neid kodutuid üldse on? Isegi seda pole peetud tarvilikuks välja selgitada. Kus me ometi elame!? Kõiksuguste JOKK-tehingutega on lastud inimesed lindpriiks teha, tõstetud nad oma eluaegsetest kodudest tänavale, ja nüüd on nad seal otsekui pidalitõbised. Kuigi ka pidalitõbistele ja vaimuvaestele on olemas olnud varjupaigad.

Kuhu Kopli kodutuil on Koplist kaduda? Kas Lasnamäele, Pelgulinna, Mustamäele?

Olemasolev öömajade ja varjupaikade süsteem ning hingetud, ükskõiksed ja tegelikku olukorda mitte tunda tahtvad sotsiaaltöötajad seda hädade pundart ära ei lahenda. Siin peab ikka mingi riiklik lahend olema.

Kas aga hästitasustatud riigiaparaat seda küsimust üldse endale teadvustab?

Väino Ubina, maksumaksja ja linnakodanik

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)