Nädala juubilar ANDRUS SAAR 65

Kui 1980-ndate aastate esimesel poolel Eesti Raadio arvutuskeskuses avaliku arvamuse uuringutega algust tehti, võis see paljude jaoks tunduda kas üsna lootusetu või siis hoopis kahtlane ettevõtmine. Tollaste „ühiskondliku arvamuse" uuringute ametlik suund oli tänasega võrreldes ju risti vastupidine: „õiged" ja „küpsed" arvamused olid juba valmiskujul kirjas parteilises ajakirjanduses. Arvamusuurijatelt-sotsioloogidelt sooviti teada vaid seda, kui suur osa ühiskonnast veel „tõelise küpsuseni" ei küündi. Vajaduse arvamusuuringute järele tingis Nõukogude propagandamasina meeleheitlik katse „ideoloogilise võitluse eesliinil" edu saavutada - nii nagu seda paroodiavõtmes on kajastatud ka filmis „Disko ja tuumasõda".

Ent vastupidiselt toonaste uuringute tellijate soovidele tõi avaliku arvamuse küsitluste ellukutsumine kaasa arusaamad ühiskonnas valitsevast arvamuste paljususest ning sellest, et kõik Nõukogude kodanikud ei olnudki valitseva olukorraga rahul. Peagi alanud perestroika ja glasnost andsid rahva arvamusele varasemaga võrreldes juba olulisema tähenduse. Kui Eestis käivitus laulev revolutsioon ja avalik arvamus tõepoolest ühiskonna arengut vahetult mõjutama pääses, oldi Eestis tänu Eesti Raadio arvutuskeskuses juba tehtud küsitlustele ka päris-gallupite läbiviimiseks enam-vähem valmis.

Juhtus nii, et noore insener-sotsioloogina sattusin just mina Andrus Saare käe all selle uue uuringusuuna käivitamises osalema. Muidugi oli Andrus ka ise siis veel üsna noor, kandes lopsakat juuksepahmakat ning nautides „Keskööprogrammi" saadetes sensuaalse tämbriga välja teenitud populaarsust. Jagasime temaga mitme aasta vältel ühte väikest tuba Raadiomaja üheksandal korrusel, kuhu lisaks kahele töölauale mahtus napilt ära massiivne raudkapp. Sinna sisse tuli iga tööpäeva lõppedes ära peita „eriti salajased" andmetabelid avaliku arvamuse küsitluste resultaatidega.

Lisaks auditooriumi ja ühiskondliku arvamuse uuringute osakonna juhtimisele oli Andrus Saar ka hinnatud õppejõuks Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedris. Olen mitmel korral kuulnud Andruse tudengite kiidukõnesid tema kui õppejõu aadressil. Minul pole küll olnud võimalust tema tudengiks olla, ent see-eest oli mul praktilise koostöö käigus võimalus otse meistri käest õppida.

1988. aastal läksid meie teed Andrusega lahku. Mina siirdusin tööle „Mainorisse", kus osalesin aktsiaseltsi Emor loomisel. Andrus Saar aga asutas Ajakirjanduse Infokeskuse, millest peagi sündis tänaseni tegutsev osaühing Saar Poll. 1990-ndate aastate alguses olidki Saar Poll ja Emor peamised Eesti ühiskonna arvamusmaastike kaardistajad. Hiljem on konkurents uuringuturul muutunud tihedamaks, kuid need kaks on kindlalt püsima jäänud.

Tihti on pandud imeks, miks Andrus Saare kakskümmend aastat tegutsenud firma ei ole sarnaselt Emoriga kasvanud ja turgu vallutanud. Tänase TNS Emor kõrval on Saar Poll ju tõeline kääbus - seal on vaid kümmekond töötajat. Ent see-eest on ta jäänud ikka Saar Polliks, mitte aga muutunud TNS-iks või mõneks muuks välismaise osalusega firmaks. See on ilmselt olnud Saare teadlik valik.

Küllap kuulub Andrus Saar selliste uuringutegijate hulka, kes ei vii küsitlusi läbi mitte selleks, et kasumit teenida (ehkki firma püsimiseks on loomulikult ka see oluline), vaid seab eesmärgiks leida raha ja tellijaid, et saaks teha huvitavaid ja sisukaid uuringuid. On paratamatu, et firma arengule ja rahateenimisele keskendudes jääb enesel vähem võimalusi uuringute tegemises osaleda.

Uuringuid, mille analüüsis on aga tõeliselt huvitav ise kättpidi sees olla, on Andrus Saarele jagunud. Tema juhtimisel tehti Eestis esimesed Eurobaromeetri küsitlused. Ta on olnud partneriks sellistes rahvusvahelistes sotsiaaltrendide uuringutes nagu Euroopa Väärtuste Uuring, Euroopa Sotsiaaluuring, Sotsiaalse Ebaõigluse Uuring, Gallup World Poll jpt. Rääkimata koostööst Eesti ülikoolide juhtivate uuringugruppidega. 1990. aastate Eestimaa oli väga paljude Lääne uurimiskeskuste huviorbiidis ning sotsiaalsete protsesside laboratooriumi maine oleme säilitanud tänini.

Tean omast käest hästi, et väikese firma eesotsas olemine tekitab samasugused probleemid nagu on talunikel - tihti tuleb ametis olla töötunde lugemata ja ilma puhkepäevadeta, sest „asenduslüpsjat" pole lihtsalt kusagilt võtta. Küllap pole just seetõttu pikki aastaid Eesti inimeste arvamusi uurinud sotsioloogi sulest seni ilmunud põhjalikumat kirjatööd, mis läbiviidud uuringute tulemusi või uuringute korraldamise põhimõtteid üldsusele tutvustaks. Ehkki ajakirjanduse vahendusel sekkub Andrus Saar ühiskonnas toimuva arutellu tihti ja kaalukalt.

Nüüd, mil Andrus Saarel on täitunud vanus, mis isegi pärast masuaegsete kokkuhoiumeetmete kehtestamist võimaldaks hakata pensionipõlve peale mõtlema, võiks ta senise kogemuse kirjapaneku peale tõsisemalt mõelda. Loomulikult ei arva ma, et Andrus Saar veel pensionäripõlve peale mõtleks. Ent kui tal firma juhtimise mured õnnestuks järeltulevale põlvkonnale üle anda ja igapäeva-askeldustest pisut taanduda, oleks kõigi sotsioloogiahuviliste jaoks igatahes äärmiselt tänuväärne, kui ta oma rikkaliku kogemuse talletamiseks aega leiaks.

Soovin kunagisele lähedasele kolleegile ja hilisemale konkurendile Andrusele jätkuvalt põnevaid uuringuid ning jõudu ja edu nende teostamisel. Südamlikud õnnesoovid juubeliks!

JUHAN KIVIRÄHK

Jaga |