Mihhail Deljagin: probleemiks pole niivõrd majanduskriis kui identiteedikriis

Kas olete tihe Eestis käija?

Ma olen siin varem olnud vaid 1982. aastal, mil emaga pea terve Eesti läbi sõitsime. Sellest ajast on vast kõige rohkem muutunud taju. Siis oli Eesti mitte lihtsalt Nõukogude Liidu kõige arenenum osa, vaid ka kõige kultuursem osa.

Baltikum oli ühe maailma eliit, nüüd on aga teise maailma kõige vähemarenenud osa. Inimesed olid harjunud tundma ennast eliidina, mis siis, et õigused ja vabadused olid piiratud, ikkagi tunnetati ennast kultuurikandjatena. Nüüd on aga Tallinn Euroopa tagahoovis olev paik, mida kellelegi eriti vaja ei ole. Kõige hullem on see, et siin ei tunnetata maailma muutumist enda ümber.

Jah, siin on kõrge turvalisus. Narkoprobleem Baltikumis on kohe natukene naljakas…

Ka võrreldes Venemaaga või maailmaga üldse?

Venemaaga, Ameerikaga, Ladina-Ameerikaga, Inglismaaga… seepärast, et siin praktiliselt puuduvad rasked narkootikumid. Eesti probleem on keemias.

Meie spetsialistid on küll seisukohal, et narkoprobleem on Eestis äärmiselt tõsine.

Jah, seda muidugi, kuid teil ei kontrolli narkomaffia riigistruktuure – narkomaania ei ole eliidi haigus. Meie läbisime möödunud sajandi 90. aastatel niisuguse perioodi. Et seda muuta, oli vaja tohutuid jõupingutusi. Asi sai enam-vähem korda, kuid millise hinnaga…

Teil on teine probleem – metadooniravi. Heroiinisõltuvusest pääseb keskmiselt 30 protsenti, metadoonilt aga tagasiteed pole. Ja ma olen veendunud, et see on teadlik protsess – teatud keskklassi sünteesimine. Tänu infotehnoloogia tulekule on keskklass muutunud mittevajalikuks.

Keskklass loodi ju töötegijatest, kellele doseeritult mugavusi jagati, et nad oma eluga rahul oleksid. Nüüd, kõrgtehnoloogia ajastul, muutub keskklass üleliigseks ja koormavaks. Utreeritult on 10 protsenti elanikkonnast eliit, 10 protsenti sotsiaalselt ülalpeetavad ja 10 protsenti neid, kes töötavad. Mis teha ülejäänud inimestega? Otsitakse väljapääsu ja see väljapääs on kohutav.

Mulle on väga tõsiseltvõetavad ameeriklased öelnud, et küll on hea, et on olemas AIDS, kuna vastasel juhul oleks ka Aafrika samasugune demograafiline pomm kui islamimaad. On teine tee, seda kasutatakse Ladina-Ameerikas, pehmemalt endistes Nõukogude vabariikides ja veel pehmemalt Ida-Euroopas. See on keskklassi sotsiaalne hävitamine. Meil muutuvad nad kerjusteks, Euroopas vaesteks ja Ladina-Ameerikas äärelinnarahvaks, keda ei kirjeldata enam sotsiaalsetes, vaid bioloogilistes terminites – neid ei peeta enam inimesteks.

Euroopa tee on tsiviliseeritud tee – läbi narkootikumide. Näiteks Šveits, kus tehakse üheaegselt kahte asja: liitutakse Schengeni viisaruumiga ja lubatakse arstidel heroiini välja kirjutada. Jah, täna on neil kõige ausamad arstid ja nad võivad seda endale lubada, kuid kui narkootikumid ja euroopa narkomaffia neid puutub? Arvan, et viie aasta pärast on asi muutunud, see on keskklassi hävitamise moodus.

Viie aasta pärast on nähtavasti kõik muutunud. Maailm muutub juba täna.

Jah, maailm muutub. See, mida me nimetame kriisiks, on inimkonna üleminek uude ühiskonna organiseerimise vormi, sest infotehnoloogia loob uue ühiskonna. Milline see just olema saab, ei tea. Nagu reformatsiooni ajal, kui tekkis trükitööstus. Tulemuseks oli vana valitsemiskorra kokkuvarisemine. Meil toimus aga vahetult pärast seda, 1649. aastal, talupoegade pärisorjastamine.

Praegu sünnib midagi analoogilist. Kuidas stabiliseerub majandus, on enam-vähem arusaadav. Umbes aastail 2013–2014 dollari mõju väheneb ja taastub bipolaarne vastasseis USA ja Hiina vahel.

Tulevad uued tehnoloogiad, see suurendab siseriikliku majanduse osatähtsust ja mitte ainult tänu protektsionismi kasvule, mis on kriisiolukorras loomulik, vaid just tänu tehnoloogiatele. Selle all kannatab kõige rohkem Ameerika, kuna just tema on kõige suurem kasusaaja vabast majandusest.

Valuutadest jääb paljudesse maailma regioonidesse domineerima dollar, kuid globaalsed valuutad saavad olema ka euro ja jüään. Need kolm valuutatsooni saavad olema omavahel küllalt keerulistes suhetes.

Aga Venemaa ja rubla?

Me lasksime mööda selle aja, mil oleks saanud rubla rahvusvaheliseks vahetusvaluutaks teha. Möödunud sügisel toimus rubla devalveerimine ja nüüd läheb aega, et usaldus tema suhtes taastada. Üldse on meil praegu väga suured probleemid eri valdkondades, seepärast arvan, et tõsine kriis seisab meil alles ees. Arvan, et kusagil kolme kuni viie aasta pärast asi stabiliseerub ja me teeme rubla regionaalvaluutaks.

Nii et Venemaal pole kriis veel alanud?

Venemaal oli ära kriisi esimene laine, nüüd tuleb teine laine, nõrgukene, ja kusagil järgmise aasta lõpus tuleb minu arvates kolmas ja tõsine. Aga ega kriis ka maailmas veel tõsiselt alanud ole.

Hakkasin mõtlema, Venemaa spetsiifika on selline, et me kordame maailmas toimuvat omamoodi. 1648 oli Vestfaali rahu, meil aasta pärast talurahva pärisorjastamine – oma tähtsuselt täiesti võrdväärsed asjad, kuigi vastupidised. Suur depressioon maailmas, meil kollektiviseerimine ja industrialiseerimine, ka omamoodi Roosevelti poliitika. Maailmas toimus 1979–1982 stagflatsioon, meil tarbijakriis, suures osas Nõukogude Liidus võeti kasutusele kaardisüsteem – esimest korda pärast sõda.

Üldiselt toimub kriis meil samal ajal kui mujal, kuid see saab olema teistsugune. Maailmas on kapitali ja investeeringute üleküllus, meil defitsiit.

Nagu mina aru saan, on investeeringute defitsiit praegu kõikjal. Pangad ei anna enam raha välja ja tänu sellele suletakse ettevõtteid.

Meil on majandus teistsugune ja asja tunduvad ühesugused, aga põhjused on teised. Meil ei piira näiteks peaaegu keegi monopoli omavoli. Mingi kesklinnas asuv kauplus võib meil oma monopoolset seisundit kuritarvitada ja hoida kuni 20 protsenti kõrgemaid hindu.

Tähendab, teie arvates peavad hinnad olema riigi poolt reguleeritud?

Riigi poolse reguleerimiseta turgu ei ole olemas. Nagu ei ole ka autoliiklust ilma valgusfooride ja reguleerimiseta. Mulle väga meeldib see süsteem, mis toimib Saksamaal – hindade läbipaistev süsteem. Kui teie hind järsult muutub, võib monopolivastane amet taastada esialgse hinna ja hakata siis uurima, millest on selline hinnatõus tingitud. See on loogiline, sest vastasel juhul võib uurimine kesta aastaid, selle ajaga võib aga monopolistlikult kõrge hind majandusele korvamatut kahju tekitada.

Kui pangad ei anna krediiti Euroopas, on see üks asi. Euroopas on väljakujunenud majandus. Rohkem tööstust ei ole Euroopale vaja. On küll tööpuudus, kuid tööstuse seisukohalt on kõik olemas ja miks midagi veel ehitada.

Meil on aga infrastruktuur veel Nõukogude ajast pärit. Midagi on loomulikult ka ehitatud ja moderniseeritud, kuid vähe. Nii et meil on, kuhu investeerida. Kahjuks on meil riigipoolsed regulatsioonimeetmed pea olematud. Peale selle veel monopoli ja spekulatsiooni levik ja nõrgalt kaitstud omand.

Meil nimetatakse seda lihtsalt liberalismiks.

Seda muidugi. Meil on ka liberalism, kuid teil toimivad õnneks Euroliidu standardid, mis ei lase täiesti üle mõistuse käivaid asju teha. Need standardid on muidugi kahe otsaga asi – mul on tuttavad Leedus, kes käivad Valgevenest liha ja võid ostmas.

Peale selle on erinevad sotsiaalsed standardid. Näiteks vanas Euroopas makstakse põllumeestele suurt raha selle eest, et nad midagi ei teeks. Terve hulk Vvene ärimehi ajas sellist äri, et ostis kokku suured põllumaad. Neil oli traktoripark, mida nad aastas korra õlitasid ja komisjonile näitasid, et näe, seisavad, ja mul ei kasva mitte midagi. Selle eest saadi suurt raha. Ärimehe seisukohalt on see ideaalne, majanduse seisukohalt kirst muusikaga.

Ja loomulikult veel krediidid. Leedu põllumehele tehti selgeks, et traktor 100 tuhande euro eest liisida ongi kapitalism ja talle tuli suure üllatusena, et täna ta ei jõua seda liisingut maksta, kuid vastutama peab. See hävitaski põllumajanduse. Põllumajandus on aga riikluse alus! Põllumajandus kui eluvorm on riikluse alus. Külaühiskond on ebameeldiv, eriti poliitikas, nende mentaliteet on jube – lausa fašism –, kuid kõigest hoolimata on just see too ferment, mis ei lase riigil halvaks minna. Baltikumis hävitati põllumajandus Euroliitu astumisega. Kusjuures see ei ole mitte Euroopa põhimõte, vaid euroopasisene konkurents.

Peale selle loobusite veel majanduslikust iseseisvusest. Öeldakse, et Ida-Euroopa sai vabaks, aga see ei ole tõsi. Ida-Euroopa vahetas jäiga sõltuvuse ühtedest pehme ja mugava sõltuvuse vastu teistest.

Eestis elab umbes niisama palju rahvast, kui Moskva ühes administratiivpiirkonnas. Moskvas on 15 piirkonda. Kas selline riik saab olla sõltumatu? Pretsedente on – näiteks Iisrael ja veel mõned riigid. See nõuab aga oma majandust. Mis toimus Eestis?

Finantssüsteemid anti kohe ära. Majanduslik iseseisvus pole aga mitte eelarve, vaid finantssüsteemid. Mille poolest erineb riik korporatsioonist? Riigil on sotsiaalsed kohustused ja riik saab raha trükkida. Kui mul on mingi tõsine projekt, saan ma selle realiseerimiseks raha trükkida. Hiljem saavutab projekt majandusliku aktiivsuse ja inflatsiooni ei tule. Aga riik annab raha läbi pankade. Selleks, et olla kindel, et raha kasutatakse õigel otstarbel ja mitte spekuleerimiseks, peavad pangad olema enda omad. Eesti saab reguleerida omi pankasid, kuid Rootsi pankasid ta reguleerida ei saa. Kui Eesti andis ära oma pangad, ei jäänud talle enam oma majandust.

Mida sellises olukorras teha? Iga majandusõpik ütleb, et tuleb teha revalvatsioon, siis paistab, mis edasi saab. Praegune olukord on kohutav – tööstus on tervenisti Hiina käes; kellele on vaja põlevkivi, kui keegi ei taha enam maagaasigi; kellele on vaja Eesti keemiat, kui Saksa keemiatööstus laguneb. Samas on selge, et inimesi on vaja toita.

Baltikumi omapära oli kultuuriline eripära. Inimesed ütlesid, et me oleme nii head ja makske meile selle eest raha. Ja tükk aega makstigi. Esiteks NATOsse integreerumise eest, siis Euroliitu integreerumise eest, siis kõiksugu konfliktide eest meiega. On üles kasvanud terve põlvkond poliitikuid, kes siiralt ei tea, et majandus peab midagi tootma!

Täna on aga Euroopas kriis ja hea olemise eest enam raha ei maksta. Toita Baltikumi kui kaitsevalli Venemaa vastu enam ei tasu, kuna suhted Venemaaga on head.

Teid ootab ees tõsine šokk, sest tööstust ei ole ja transiit väheneb. Mitte ainult seepärast, et väheneb kaubavedu Venemaa ja Euroopa vahel. Transiit väheneb ka tänu sellele, et tänu poliitilisele erimeelsusele teiega orienteeritakse meil kaubad ümber oma sadamatesse. Tänu poliitilistele otsustele kasutatakse aina rohkem oma sadamaid nagu Ust-Luga ja teised. Need ei ole praeguse kaubakäive juures küll piisavad, kuid kui väliskaubandus väheneb 5 protsenti, väheneb ta Baltikumi, mitte aga Ust-Luga arvelt.

Samas toimub täna ka Venemaa majanduse ümberstruktureerimine siseturgudele ja kaubavedu kahaneb nii ehk naa. Praegu toodetakse meil küllalt vähe ja me elame peamiselt toorainest, kuid mida rohkem meil hakatakse tootma, seda väiksemaks jääb vajadus transiidi järele.

Näiteks on viljaeksport seotud lihaimpordiga. Meil puudub loomakasvatus, kuid niipea, kui me hakkame arendama loomakasvatust, sööb see ära kogu meie vilja ja transiit väheneb viljaekspordi ja lihaimpordi arvelt. Sama asi on nafta ja gaasi ümbertöötlemisega, mida me saame enda tarbeks ka ise teha. See kõik ei toimu küll väga ruttu, kuid selles suunas me liigume.

Niisiis transiit väheneb, Euroopa abi jääb aina vähemaks, Ameerika abi ja oma tööstus on praktiliselt olematud. Turism on ka tänu poliitilistele hõõrumistele Venemaa elanike jaoks küllalt ebahuvitav. Ja ongi vast kogu majandus. Peale selle veel elanikkonna tohutu laenukoormus, mis ei lase krooni devalveerida. Teine asi, mis ei lase seda teha, on eurounistus. Seisukoht, et tuleb euro ja kõik saab korda, kuna meie eest hakatakse kõike otsustama, on vapustav, kuna iga talumees ju teab, et kui keegi sinu eest midagi otsustab, pole otsus kindlasti mitte sinu kasuks.

Meil toimub ühiskonnas mingi illusiooni kultiveerimine, kusjuures valitsus on seda illusiooni nähtavasti ka ise uskuma jäänud.

Teie Ansip on lihtsalt üks Kašpirovski. Kui vaadata, mida ta räägib: tuleb kõvasti uskuda ja me saame viie rikkaima riigi hulka. Kas ta usub, et tuleb mingi tuumasõda või et kedagi teist enam Maa peale ei jäägi? Meil lõppes selline autotreening 1995. aastal koos kõigi tollaste nutuste tagajärgedega.

Mida siis ikkagi teha? Devalveerimine on teile niisama vajalik, nagu oleks tohter selle välja kirjutanud. Ilma devalveerimiseta ei saa te midagi tootma hakata. Samas on küsitav, et te võõra pangasüsteemiga üldse midagi tootma saate hakata. Miks peaksid Rootsi pangad konkureerivat tööstust toetama?

Teiseks tuleb loobuda euroillusioonist. No ei võeta teid eurotsooni, mis te ka ei räägiks. Sinna pole lihtsalt uusi liikmeid vaja, eriti neid, keda on tarvis toita. Euroillusioonist loobumine on aga suurele hulgale inimestele mitte lihtsalt võimust, vaid oma identiteedist loobumine. Paljud on ju harjunud juba ennast pidama “mister euroks”.

Kolmas tõsine probleem on elanikkonna laenukoormusega. Valitsus peab istuma pangajuhtidega laua taha ja alustama läbirääkimisi laenude restruktureerimisest. Seda peab tegema valitsus. Välismaa pangad võivad muidugi öelda, et meie ei kavatse kohaliku valitsuse lolluse pärast kahju kannatada, kuid läbirääkimised on hädavajalikud. Kui lihtsalt devalveerida, tähendaks see elanikkonna sellisesse vaesusesse paiskamist, et majandust ei pruugi enam saada üldse üles ehitada. Pealegi, mida rohkem aega kaotada, seda kindlam on, et devalveerimine ei pruugi enam olla 15 või 20 protsenti.

Üldiselt ei ole Baltikumi jaoks häid variante, kuid kõige hullem on muidugi unistuste purunemine. Tuleviku probleem pole niivõrd majanduskriis, kui just identiteedikriis, mis ei teki niivõrd ühiskonna lõhestatusest, vaid pigem unistuse puudumisest. Algul on ühiskond lõhestatud, siis kaob domineerival osal eesmärk. See ootab peagi Baltikumi.

Ühest küljest on teil kašpirovskilus, teisest küljest ütleb peaminister, et toome sisse teatud koguse tadžikke, kes meie eest kõik töö ära teevad. Samas on teil Eurostati andmeil 11 protsenti tööpuudust, mis aasta lõpuks saab olema 13 protsenti, kui hästi läheb. Meil on tööpuudus aasta lõpuks 9,9%, halva stsenaariumi puhul 12 protsenti. Nii et isegi meil on vähem.

Kuidas suhtute meie tööseadusandluse muudatustesse 1. juulist, mille järgi võib näiteks vallandamisteate saata SMS-iga?

Tööandjana võin täie vastutustundega öelda, et see on kuritegu. Mul on tulnud inimesi vallandada ja ma tean, et niisugune jutuajamine töötajaga on äärmiselt ebameeldiv ja see hoiab tööandjat tagasi. Kriisi ajal on äärmiselt tähtis, et alles oleks õiglustunne. Õiglases ühiskonnas võib sõja üle elada. Kui on aga tunne, et õiglus puudub, näib ka viieprotsendiline palgakärbe maailmalõpuna, saabub sotsiaalpoliitiline katastroof ning loomulikult kasvavad järsult korruptsioon ja kuritegevus.

Kuidas Venemaal praegu kuritegevusega lood on?

Meil saadi jagu metsikust kuritegevusest. On jäänud jõustruktuuridega tasakaalus olev kuritegevus. Praegu, kriisi ajal, see tasakaal kaob – on konkurents bandede vahel, konkurents jõustruktuuride vahel ning konkurents jõustruktuuride ja bandede vahel. Mõnedes regioonides juba paugutatakse. On alanud mõjusfääride ümberjagamine. Korruptsioon on väga suur. Et seda likvideerida, tuleb lausa sõda kuulutada. Tundub, et esialgu selliseid poliitikuid pole, kuid kriisi käigus võivad tekkida.

Korruptsiooniga on ju tegelikult imelihtne võidelda – altkäemaksuandja vabastatakse vastutusest, kui ta teeb uurimisorganitega koostööd. Meil on mõned selle valdkonna seadused veel lausa koletud.

Samas on viimaste aastate tendents väga hea. Edusammud pole teab kui võimsad, kuid on tuntavad. Meil seisab ees korruptsiooni vähendamine eelmise sajandi 60. aastate lõpu ning 70. alguse tasemele. See on ideaalne tase, mida on ühiskonnast niisama võimatu välja juurida kui viieprotsendist varimajandust.

Mihhail Deljaginiga vestles Ivari Vee

Jaga |