Presidendihärra aastapäevaevangeelium: kannata rõõmuga, mu rahvas!

 Eesti presidendi äsjast aastapäevakõnet kuulates oli raske loobuda paralleelide tõmbamisest. Üleskutse kannatada, leppida ja loobuda, näitamata teed homsesse, oli väärt evangeelset sõnumit kirikukantslist.

Kas Eestist ei sõltugi midagi?

Kohe kõne alul tuli president rahva ette kalambuuriga, mille kohaselt võiks loobuda  katastroofis süüdi olejate  otsimisest, sest katastroofi juured asuvat laias maailmas. Ka päästa polevat eriti midagi, sest väike Eesti ei saavatki ülemaailmses majanduskriisis midagi muuta. Üle jäävat vaid oodata ja loota ning üheskoos solidaarselt kannatada. Kalambuuri tegi eriti efektseks kokkuvõtlik soovitus ise oma asjadega hakkama saada, sest vaid Eesti saavat enese eest hea seista. Aga mille eest hea seista, kui Eestist miskit eriti ei sõltu?

Kristliku evangeeliumi vaimuga haakus ka üleskutse võimu suhtes tolerantsi üles näidata ja loobuda “tänavatele tulekust”, sest tänav ei lahendavat midagi ja sellest kaotavat demokraatia.

Aga siiamaani on kogu euroopalikus majandus- ja poliitilises ruumis rahavõimu “kriisiohjamist” nurjanud vaid tänavatele tulek! Olgu Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, uduses Albionis või Lätis–Leedus. Ka meie oma lähiajalugu mäletab, et vaid Toompeale minek on ühe või teise sotsiaalse grupi – näiteks  pensionäride – taotlused tõsiseltvõetavaks teinud.

Igaüks leevendagu ise oma kriisi?

Püüdes pisutki “demokraatiale” võimalust anda, viibutas kõneleja näppu rahakapitali suunas ja rahustas riigibürokraatiat, ähvardades ettevõtjaid paratamatu maksukoormuse tõusuga, kui viimased palgaliste tänavalesaatmisega liiga jultunuks lähevad. President kiitis madalapalgalisi riigiteenistujaid, kes kõigele vaatamata  leplikult ennast on ülal pidanud.

Milles siis president nägi rohtu töölt tдnavale ja kodunt kuuse alla aetavate inimeste kristliku leplikkuse hüvitiseks? Ikka vaid naabrimehe (mitte aga ühiskonda esindava riigi) toetatavas supitaldrikus. Kriisi leevendamine selle “rõõmusõnumi” valguses olevat igaühe enese teha.

Kõige kõrval ei suutnud president hoiduda parteipoliitikast, lemmikutele abikätt ja vastumeelsetele tuld ja tõrva jagades. Nagu ikka,“demokraatia” mitmepalgelise ja õilistava sildi all. Rääkides Ansipi võimukoalitsiooni 8-miljardise kärpe “teerullist” Riigikogus, õhkus kõnest kristlikku kannatlikkust ja soovitusi 2010. aasta kärbetele ka oponendid ligi lasta. Poliitilise võimu meetodid Tallinna linnas tunnistati aga ketserluseks.

Presidendi hämmastav teadmatus

Hämmastas presidendi põhjapanev teadmatus riigi põhiseaduse alusväärtustest. Kõnes korduvalt rõhutamist leidnud Eesti parlamentaarse riikliku korralduse iseloom teatavasti ei kuulu Eesti põhiseadusliku korra alusväärtuste hulka. Just presidendi  kõnes kirjeldamist leidnud ühiskondlik anarhia 1930. aastate esimesel poolel oli tänast põhiseadust kirjutanud Põhiseaduslikule Assambleele põhjenduseks parlamentaarne riiklik korraldus kõlbmatuks tunnistada. Põhiseaduse 4. paragrahvi kohaselt on Eesti teatavasti omanäoline “võimude lahususele ja tasakaalustatusele“ üles ehitatud riik, mis ei lange kokku parlamentaarse riigikorralduse mudeliga.

Innovatsiooniks ei ole Eestis raha

Mõni sõna ka presidendi tulevikuvisioonist. Üks vähestest ratsionaalset sisu omavatest mõttekillukestest oli üleskutse majandus ümber korraldada kodumaisel innovatiivsel alusel. Viimane on teatavasti lineaarses sõltuvuses  fundamentaalteaduslike uuringute rahastuse ulatusega ja innovatiivse kapitali valmidusega seda rahastada.

Ei tahaks korrata asjatundjate hinnanguid, mille kohaselt Eesti sisemine akadeemiline potentsiaal on rahvastiku väikese arvu tõttu ebapiisav. Ja ka kapitali osas on Eestis jäme ots välistegijate käes, kes eelistavad tuua uutele turgudele kaasa isikliku know-how. Eesti suurimaks saavutuseks selles vallas on jäänud “skype”-action, mis sisemaise kapitali olematuse tõхttu raske rahakotiga väisomanikele lihtsalt maha müüdi. Ja riigist välja veeti.

Elagu presidendi kristlik rõõmusõnum!

President lõpetas veendumusega, et ees terendav “uus tõus” ei saa olema tarbijalik ja “poodluspõhine”, vaid tõeliselt eetilistel ja moraalsetel väärtustel põhinev. Seega mitte midagi käegakatsutavat – ei mingit “sotsiaalset evangeeliumi”. Elagu kristlik rõõmusõnum ligimesearmastusest!

Mis seal ikka – kui kapital, kelle suunas sõrme vibutati, oma deposiidid tõesti töötukassale ja kodutuse likvideerimisele avab,  hakkan ka mina kristlikusse evangeeliumisse uskuma.

Samas eksisteerib homse Eesti jaoks ridamisi eksistentsiaalseid ja fundamentaalseid küsimusi, mille lahendamisele president võinuks kutsuda. Näiteks küsimus sellest, kas püksirihma pingutamise asemel tuleks hoopis töötusega võidelda avaliku sektori laiendamise teel. Heaoluühiskonnana toimivas Skandinaavias on ju traditsioon, et paljudes kohalikes omavalitsustes on põhiline tööandja nimelt munitsipaliteet, mis tegutseb maksumaksja arvel, mitte aga erasektor. Suur osa tänasest arenenud maailmast, kaasa arvatud USA, võitleb allakäiguga mitte „püksirihma pingutades“, vaid „tarbimist ergutades“, makstes sellele, kui vaja, peale.

Eesti peaks valmis olema  siseturu protektsionalistlikeks kaitsemeetmeteks,  seda enne, kui kriisijärgne maailm tema ümber protektsionalistlikult sulgub. Ja mitte ainult  euroklubi-väliselt, vaid ka siseringis.

TIIT TOOMSALU, endine Riigikogu liige, vasakpoolne poliitik

[fotoallkiri]  KAITSEINGEL: President Ilves on viskunud Eesti põhja viinud valitsusliidu ja eriti Reformierakonna kaitsele.

Toimetuselt:

Tiit Toomsalu esitas selle loo esmalt Postimehele, kus see ei ilmunud.

Jaga |