13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Võidupüha-paraadi vaadatesJAAN VAHTRA, 09. juuli 2008meenus kunagine nõukogude okupatsiooni aegne üldlaulupidu, mille rongkäiku üritas paduvihm nurjata. Lauljad-tantsijad said läbimärjaks, pillimeestel tekkis raskusi pasunate ja nootidega, kuid kolonnid liikusid laussajust hoolimata Lauluväljakule. Tihedalt Narva maanteed palistanud vaatajaskondki ei otsinud varju, vaid oli vihmavarjudeta rongkäigulistega solidaarne. Tänavusest iseseisva Eesti võidupüha paraadist aga jäi vaevama küsimus: mis/kes kurat sundis seekord suhkrust ohvitsere-ilueedisid ronima rahva ette oma vihmavarjudega? Mis mulje, eeskujust rääkimata, jätsid nad pluusides ja lühikestes seelikutes kodutütardele ning teistele vihma käes ligunejatele? Kui tahetakse olla omariikluslik tervik, siis valitsegu solidaarsus! Mida võib taolistest riigikaitsjatest loota? Isegi paberilt maha loetud peokõne jättis kuidagi vihmase mulje. Kunagised laulupeojuhid ei olnud suhkrust. Nemad olid peolistega koos ka rajus. Nende eeskuju rajas teed vabaduselegi. Tähelepanek pole mõeldud tagantjärele parastamiseks, vaid järelemõtlemiseks. Ka neile, kes tavaliselt ei mõtle. Kilter, kubjas, aidamees olla põrguski kõigist ees. Kas ka demokraatias? JAAN VAHTRA, Tallinn Viimati muudetud: 09.07.2008
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
